Pildid ja video: suvelõpp toob teateid vapsikupesadest

Herilasepesasid on küllap kõik näinud ja kindlasti on ka kokkupuude olemas nende sõjakate tegelastega, vapsikute eluaset näeb seevastu harvemini. Hiigelpesa leidmine küll hirmutab, kuid vapsikuga lähemalt kokkupuutunud teavad, et putukad on pigem rahumeelsed.

August-september kipub olema selline aeg, mil inimene kuuri või või aida katuse alt avastab ühtäkki hiiglasliku vapsikupesa, mille juures askeldavad mitmesentimeetrised triibulised «tigedikud». Entomoloogide sõnul aga paanikaks põhjust ei ole ja allüürnikega on võimalik ühe katuse all elada.

Sama väitis ka pereema Hummulist, kes oma kõrvalhoonesse tekkinud vapsikupesa vaatama ja pildistama kutsus. Veel rääkis naine, et võib pikkade päevade kaupa vapsikute läheduses toimetada, nii umbes meetri-paari kaugusel ning saab kinnitada – kui vapsikut ise ärritama ei lähe, on nad tõepoolest rahumeelsed naabrid. Pigem on põnev nende askeldamist jälgida.

Et pea igal sügisel kerkib koos jõudsalt kasvavate vapsikupesadega teema päevakorda, oleme varunud infot putukateadlastelt. Entomoloog Urmas Tartes kinnitaski, et vapsikud on vaatamata kurjale kuulsusele suhteliselt rahumeelsed tegelased. «Tuleb ainult nende kombeid tunda. Vapsikud (mitte vaablased!) on meie kõige suuremad ühiselulised herilased.» Tartese sõnul on vapsik tegelikult vanade metsade elanik, kes ehitab pesa puuõõnsustesse. «Kuivõrd meil tänapäeval on vanu metsi, rääkimata põlismetsadest, suhteliselt vähe, otsivad nad endale teisi eluasemeid ja nendeks sobivadki väga hästi inimese ehitatud õõnsused – erinevad hooned: kuurid, elumajad ja muud hooned, kuhu neil võimalik sisse pääseda.»

Alguses on pesa väike ja seda ei pruugi isegi märgata, suve jooksul kasvab suuremaks ja ühel hetkel saamegi imestusega näha väga suuri pesasid. «Just eelkõige hoonetes saame seda pesa vaadelda,» pakuvad bioloogi arvates sellised leiud ühtlasi põneva võimaluse jälgida selle putuka elukombeid. «Kui rääkida tema suhetest inimesega, siis enamasti avastatakse pesa alles suve lõpus tema suuruse tõttu. See tähendab, et vapsikud elasid kevadest sügiseni nii, et inimene ei pannud neid tähelegi – ja ühtlasi näitab, et inimene ja vapsik saavad teineteise kõrval täiesti rahulikult elada.»

Ka jutud vapsikute mürgisusest on tegelikult müüt - vapsiku mürk on mõeldud eelkõige saakputukate uimastamiseks ega ole väga ohtlik. «Selle mõju inimesele on keskmine, lihtsalt kogus on suurem ja ta saab erinevalt näiteks mesilasest korduvalt nõelata. Näiteks mesilase mürk on tunduvalt tugevam, kuna on mõeldud imetajate ja suuremate loomade peletamiseks pesa juurest – neil on ju mesi, mida kaitsta. Vapsikute pesas aga nektarit ei ole.»

Tartese sõnul ei ole inimesele tavaliselt ühe vapsiku nõelamine nahapinnal eluohtlik. «Võib aga olla ohtlik, nagu ka herilaste ja mesilaste puhul, kui saame nõelata kõri piirkonda – see võibki juhtuda süües või juues. Tekkiv paistetus võib hakata kinni pigistama hingetoru ja olla eluohtlik. Siis on vajalik kindlasti meditsiiniline sekkumine.» Samuti peavad ettevaatlikud olema allergikud.

Seega, pesa enda katuse all omades ei maksa liialt paanikasse sattuda. «Kui nende käitumist tunda, jääda rahulikuks ja mitte liiga pesa ligidale, eriti välislennuava – ava, mida vapsikud kasutavad hoonesse sisenemiseks– juurde minna, saab üsna rahulikult toimetada ja neid huvitavaid putukaid jälgida.»

Ka pesaehituse kohta oli Tartesel jagada põnevaid fakte. «Ta toob pesamaterjali väljast, vanade kõdunevate puude pealt – aialipid või vanad palgid on selleks täiesti sobivad, hoone konstruktsioone ta ei kahjusta ega hävita.» Kindlasti on huvitav teada, et vapsiku, nagu ka muude herilaste pesa materjali võib nimetada paberiks, leiutatud ammusel ajal, kui ühiselulistel putukatel tekkis vajadus selliste pesade järele.

Pesa on ühe suve looming ja valmib tõepoolest, nagu käsitööline teeb paberit – puitpindadelt kraabitud pindmine puidukiht niisutatakse ja pressitakse pesakatete ja kärgede servadele järk-järgult õhukeseks leheks laiali. Sellisele materjalile kannatab isegi kirjutada. Vapsiku pesa on väga efektne, erinevates puidutoonides vöödiline.

Septembris jääb pesa tühjaks ning sedasama elupaika järgmisel aastal uuesti ei asustata. Kui pesa juures juba paari nädala jooksul valitseb vaikus, hiljemalt septembri lõpus, võib selle rahumeeli maha võtta.

Tagasi üles