Mürgistesse marjadesse ei tasu suhtuda kergemeelselt

Harilik lumimari on heki- ja ilutaim, harva esineb seda ka metsistunult. Väike, haprate vartega, pisikeste munajate lehtede, väikeste valkjasroosade õite ja ümmarguste valgete mürgiste marjadega põõsas on väga dekoratiivne just sügisel ja talvel. Lumimarjad plõksuvad vahvalt, seepärast armastavad lapsed nendega mängida. Mahl võib aga põhjustada naha- ja limaskesta põletikke, sissesööduna seedeelundite limaskesta põletikke. Foto: Lea Margus / Valgamaalane

Metsad ahvatlevad seenelisi-marjulisi saagirikkusega. Söödavate andide kõrval on paraku rohkesti taimi, mis mürgiste viljadega või üleni mürgised.

Sugugi kõik mürgised marjad ei ole ületamatult ebameeldiva maitsega. Kuigi võin enda kogemusest kinnitada, et mõne meie metsades ja aias leiduva mürgiseks liigitatud marja söömine ei tee tervele inimesele suurt midagi, ei soovita kellelgi järele proovida. Allpool kirjeldatud marjad võivad põhjustada tõsiseid mürgistusi ja halvemal juhul koguni surma.

Palusin nõuandjaks bioloog Taimi Paali, kellelt mullu ilmus teavik «Eesti metsamarjad». Haarasin fotoaparaadi ja paari metsaretkega oli pea kogu kollektsioon koos. Tabamatuteks jäid ainult näsiniine, salu-siumarja ja jugapuu (mis tõsi küll, ei ole mari, vaid käbi) viljad. Ju ei olnud augusti lõpp - septembri algus õige aeg neid otsida.

Hoolimata suhteliselt vaesest marja-aastast Valgamaal, on mürgiste liikide vilju metsades rikkalikult.

Ka väike kogus võib mürgitada

Paali sõnul ei maksa mürgimarjadesse kergemeelselt suhtuda, kuna nendes sisalduvad ained võivad juba väikestes kogustes põhjustada inimorganismi mürgistusi. See võib väljenduda allergias, närvisüsteemi, vereringe ja seedekulgla kahjustustes, ka lausa teadvuse kaotuses või hingamise seiskumises. Ka üldine nõrkus, peavalu ja -pööritus, iiveldus, oksendamine ning krambid võivad olla mürgistuse tunnused.

Kuid miks linnud saavad enamikku neist muretult süüa? «Metsloomadel ja -lindudel on liigiti mürgimarjade suhtes tolerantsus – need ei mõju halvasti. Linnud just eriti ja mõned hiireliigid on tolerantsed mitmesugustele mürgistele taimedele. Näiteks türnpuu ja paakspuu tekitavad aga ka lindudel kõhulahtisust – see on vajalik liigi levimise seisukohast,» selgitas Paal.

Kibe mekk justkui hoiatus

Selle kohta aga, miks osa marju sisaldab mürkaineid, arvas bioloog, et küllap on üks põhjus taime enesekaitse. «Selleks et seemned ära ei saaks söödud.»

Paali sõnul ja ka minu kogemuse järgi on mürgimarjadel tavaliselt ebameeldiv või lausa kibe maitse. Näiteks näsiniinel, kõige mürgisemal neist, on lausa põletav mekk. «Tšilli on selle kõrval täitsa mahe – see on nagu hoiatus. Omaette ohtu kujutavad endast hoopis sellised marjad, mis maitsevad suhteliselt talutavalt, aga on mürgised.»

Tõsi, paljusid neist on ravimina kasutatud, ka rahvameditsiinis. «Aga õiget kogust peab teadma. Mürk on ainult õiges koguses ravim ja seda paljudele hädadele, aga omal ajal saadeti kindlasti enne päris palju inimesi surma, kui õige doos kätte saadi,» manitseb Paal iseravitsemisest hoiduma.