R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valgas võistlesid kuulekad koerad

Tiit Loim
, reporter
Valgas võistlesid kuulekad koerad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Laupäeval, 17. septembril toimusid Valgas Valga koerteklubi meistrivõistlused kuulekuskoolituses. Stardis olid koerad kutsikatest veteranideni.

Koos omanikega võistlustules olevad koerad olid jagatud võistlusklassidesse.

Ennelõunal toimusid võistlused KK1, KK2 ja kõige kõrgema taseme KK3 klassile. Samuti veteranidele.

Järgmisena olid võistlushoos veidi tagasihoidlikemate nõuetega klassides edasijõudnud, algajad ja kutsikad.

Peale kohalike oli osavõtjaid nii Tartust, Võrust, Põlvast, Mõnistest kui Tallinnast.

Võistluse korraldaja Gaida Helandi selgitas, et keerukamad klassid on KK1 kuni KK3, nendes ei tohi koeri võistluse ajal maiuse või palliga meelitada. „Edasijõudnutes võib iga soorituse järel preemiat anda. Algajates võid vahepeal ka soorituse ajal koera motiveerida. Aga kutsikate osas on tõesti nii, et sul on vorstitükk käes ja see kutsikas käibki selle vorsti järel koos omanikuga," ütles Helandi.

Kõrgematest kategooriatest kõige lihtsam on KK1, edasi lisandub kavasse uusi elemente ning need muutuvad raskemaks, näiteks KK3s peab koer jooksmise pealt käsku täitma ja kõrgemast tõkkest üle hüppama.

Võistluse ajal on platsil ka 0 koer, kes ootab platsi nurgas ja kelle sooritust ei hinnata. Tema ülesanne on olla segav faktor, et kõigil osalejatel oleks võrdne olukord. „Võib-olla on koer selline, kes tahab alati teise koera juurde minna ja jookseb sinna vaatama. Või see koer, kes lamab, laseb ennast häirida sellest, kui siin midagi toimub," selgitas Helandi.

Veterankoerad aga on vanemad kui kaheksa aastat. Neid hinnatakse teistega sarnaselt, kuid nad ei pea tõkkest üle hüppama.

Mare Meldre, kelle kaheaastane dobermann Finger of Faith oli seekord veidi kärsitu ja hakkas keset sooritust ühel hetkel käsklustele allumata mööda platsi ringi tormama, ütles, et kõige parem on dresseerida keskmises vanuses koera. Noored ei püsi paigal ja vanemad teevad samuti rohkem seda, mida ise tahavad.

Meldre sõnul kulub looma treenimisele palju aega. „See on tõsine sport tegelikult, kuigi meie riigis keegi ei tunnista seda tõsise spordialana. Maailmas on tuhandeid ja tuhandeid, kes seda fännavad”.

Koeraga tegelemine on Meldre sõnul aga stressimaandav ja lausa sõltuvust tekitav. „Just see, et see koer on sinuga ja te saate seda koos teha, on ikka selline kaif, et kui sa oled korra seda proovinud, siis ilma ei oska.”

Pille-Riin Sarve seitsmekuuse koera Lucky Lucy lugu on aga lisaks sportlikkusele ka südamlik. Koera nimi on igati sobilik (lucky tähendab eesti keeles õnnelikku ehk kedagi, kellel on vedanud), kuna ta leiti koos teiste kutsikatega Paldiskist prügikastist, kuhu keegi hoolimatu inimene nad vaid nelja-viiepäevastena kilekotiga oli visanud. „Õnneks üks möödamineja kuulis seda viiksumist,” ütles Sarv, kes on koerast nüüdseks 30kilose terve looma kasvatanud.

Märksõnad
Tagasi üles