Siim Kallas: Asjade klaarimine Reformierakonnas ootab alles ees

Siim Kallas 18. septembril 2016 Valga gümnaasiumis pärast valijameestega kohtumist. Foto: Tiit Loim/Valgamaalane

Pühapäeval käis Valga gümnaasiumis kohalike valijameestega kohtumas presidendikandidaat Siim Kallas. Kohtumisele järgnenud intervjuus rääkis Kallas nii sellest, mis tuli jutuks valijameestega, kui sellest, miks ta kandideerib ja milline on õhustik Reformierakonnas.

Millest te valijameestega kõnelesite?

"Mudel on kõikidele sarnane. Kõigepealt paar punkti minu enda ettekujutusest presidendiametist, mida olen küll väga laialt juba arendanud ja kirjutanud. Ja siis olid küsimused ja arutelu nende asjade üle. Siin olid põhiliselt küll üleriiklikud ja välispoliitika teemad."

Mõni kohalik teema neid ei huvitanud?

"Vaat kohalikke teemasid siin ei olnud. Rohkem oli just suuremast rahvusvahelisest olukorrast ja muidugi põhiseadusest ja presidendi rollist ja mida president peaks tegema."

Kas toetus teile on siin olemas?

"Ei tea. Toetajaid igatahes on. Ma tegelikult ütleksin nii, et ega ma väga ei pressigi kellelegi peale, et öelge, keda te toetate. Ma arvan, et see ei olegi väga mõistlik. Sest on selge, et mitmed kandidaadid on väga tasavägised oletatavates häältes. Siis on nii, et kõik on oma positsioonid lukku löönud ja öelnud, et „mina ei saa kedagi toetada, ma olen ajakirjanikule öelnud, et mina toetan seda inimest”. Ja siis, kui tal tuleb teha muu valik, jääb ta rumalasse olukorda, kui tuttavad või ajakirjanikud küsivad, et ta ütles ju nii, kuidas ta siis nüüd naa valib."

Postimehe viimane küsitlus leidis, et paistate olema kõige populaarsem esimene valik.

"Nojah, aga oleme ettevaatlikud selle hinnanguga. Küllalt palju ju jättis oma arvamuse lahtiseks. Oleme nende numbrite suhtes ettevaatlikud. Ma usun, et päris võrdsed võimalused on õige mitmel kandidaadil."

Käime üle ka selle küsimuse, et milleks üldse presidendiks peaks kandideerima. See on pingeline amet, seal on palju kohustusi. Tuleb kõnet pidada, võib-olla ka siis, kui ei taha. Peab igasugustel üritustel käima...

(Katkestab küsimuse). "Vaadake, ju see ikka on oluline koht. Selles mõttes, et kui sa oled nagu mina, mul on eluaeg väga palju pistmist selle riigiga igasugustes ametites olnud, siis sa ikka tahad, et sa seda arengut ka edasi mõjutaksid. Ja kui sa näed, et sa võid anda mingi panuse sellesse, siis on see loogika, et sul on kogemus, teadmised, teatud valmisolek. Küsin parem teistpidi. Mis te siis ütleksite, kui kõik ütleksid, et ei kandideeri? Näiteks minu sõbrad ja inimesed, kes minusse loodavad, oleksid väga pettunud olnud, kui ma praegu istuksin kõrval. See on mõnes mõttes ka elu loogika, et kui sa oled selles sfääris, siis sa osaled nendes võimalustes, mis parasjagu tekivad."

Võib-olla see, mis inimesi paneb küsima, on, et presidendi roll meil on väiksem kui mõnes teises riigis.

"Ta on nii ja naa. Muidugi, Eesti on parlamentaarne vabariik. Nagu siingi oli juttu, et peaminister on see, kes tegelikult otsustab ka selle, milline on Euroopa poliitika. Aga teistpidi on presidendil ikkagi mitu väga olulist rolli. Üks on rahvusvaheline roll, nii sisse- kui väljapoole. Ta on sidustav inimene sise- ja välismaailma vahel. Ka Eesti poliitikas on presidendil võimalus öelda, et sõbrad, saage aru, siinkohal me peame silmas pidama, et maailm võib-olla ei mõista meid. Kuigi poliitilised jõud on jõudnud järeldusele, et valimisvõidu seisukohalt on mingisugune samm ülimalt kasulik.

Teine asi on see, et ta on ikkagi riigikaitse kõrgeim juht. Tal on riigikaitse nõukogu, tal on väga suur roll julgeolekupoliitikas. Presidendil on palju kontrolli ka seaduste üle, tal on võimalus seadused uuesti läbi vaatamiseks tagasi saata. Samamoodi ta kinnitab ametisse hulga inimesi, tal on võimalus mõjutada, et võimetele vastav edutamine leiaks aset ja inimesed, kes satuvad kõrgetele kohtadele, oleksid ka kvalifitseeritud ja vastavate omadustega."

Kas teie oleksite see, kes neutraalselt nimetab mitte just oma partei soosikuid ametitesse?

"See on põhimõtte küsimus. Minu kabinetis, kui ma olin peaminister, oli ka opositsioonipartei inimesi. Ma ei pööranud selle mingit tähelepanu. Kui inimene on võimetega, siis see on kõige tähtsam."

Kandideerisite hiljuti ka peaministriks. Kes te pigem tahaksite olla, peaminister või president?

"See on hea küsimus. Natukene paneb ennastki mõtlema, sest ma olen eluaeg olnud tippjuht. Presidendil on moraalset rolli, hoiakute võtmist, mida ei saa planeerida, palju rohkem. Aga iga asi omal ajal, ma arvan, et peaministri ametisse on meil hulgaliselt noori ja võimekaid inimesi, ka siis kui midagi muutub. Täna ma peaministriks ei pretendeeri."

Mida te neile inimestele ütlete, kes olid häiritud, kui te loobusite kaks aastat tagasi peaministriks kandideerimast?

"Eks ma olin võlgu seletusi eelkõige oma erakonnale. Ja mida ma presidendivalimiste käigus saan aru, et inimesi, kes minusse usuvad, on väga palju. Nendele ma valmistasin pettumuse ja olen ka andeks palunud. Aga teisest küljest, ega tollal see otsus ei olnud mingi põgenemine. See otsus oli, et poliitik ei tohi olla koormaks. Ma sain sel hetkel väga selgelt aru, et minuga läheb erakond valimistele vastu hoopis kehvema ootusega kui see, kui ta tegelikult läks. Poliitik peab tooma punkte. Ma oleks igal juhul saanud peaministriks, aga ma oleks pidevalt pidanud andma seletusi. Arvasin, et nii oli kõige õigem. Need ininesed, kes olid pettunud, on nüüd ka küsinud, et ega ma ometi ei loobu. Ja nagu te näete, ma ei loobu."

Ekspressis oli hiljuti suur uudis, et Reformierkonnas käib kodusõda ja partei on kahe kandidaadi vahel lõhki. On see nii?

"Eks ajakirjanikud teevad oma tööd. Ma arvan, et täna on erakond oma otsused teinud, aga eks need asjad vajavad klaarimist pärast seda, kui presidendivalimised on möödas. Praegu ei käi mingit sõda erakonna sees."

Nii et sõda ootab alles ees?

"Ma ei tea, kas just sõda ootab, aga mingi klaarimine ees ootab ikka jah."

Kas te sellel seisukohal, et need, kes teid ei toeta, võiksid uue erakonna otsida, olete jätkuvalt?

"Teate, me kõik ju liialdame pisut ja kasutame kaugeleulatuvaid väljendeid. See väljend läks pisut kaugele, mida ma olen ka tunnistanud."

Nii et te päris nii ikka ei arva?

"Nojah, nii ma ei arva. Ma rõhutasin selles pikas intervjuus seda, et kui otsus on tehtud, siis tuleb seda otsust meeskonnana ka ellu viia. Ja see on minu põhimõte ka täna. Kui ma olen erakonda kritiseerinud, siis ma ei ole kunagi kedagi kutsunud vastuvõetud otsustele vastu töötama või neid ignoreerima."

Milline on teie läbisaamine Marina Kaljurannaga?

"Siiamaani on olnud normaalne, hea. Ma ei tea, me ei ole viimasel ajal kokku puutunud. Me ei ole isegi debattidel olnud koos viimastel aegadel, sest vahepeal riigikogu jaoks ta ei olnud kandidaat. Mul on temaga suhtlemisest väga head mälestused ja ma arvan, et head suhted jätkuvad."

Te olete teada klassikalise liberaalina. Mulle tundub, et viimasel ajal on otsustes olnud sotsiaaldemokraatia poole liikumist. Kui peaks juhtuma, et tuleb astmeline tulumaks, kas te selle kuulutate välja?

"See on parlamendi ja valitsuse otsus. Ma olen inimesena selle otsuse vastu, aga see ei ole kindlasti asi, kus põhiseadusega minnakse vastuollu. See on suur ja põhimõtteliselt vale poliitiline otsus, ma ise arvan. Aga selle otsuse teeb parlament."

Praegu olete te siin toetust kogemus, aga kui te saaks presidendiks, kas te ka siis Valgamaale jõuaks?

"Jaa, tegelikult ma ju pärast Brüsselist tulekut olen palju ringi käinud ja siin ka. Ega ma nii väga välismaale lendama ei kipu, ma olen oma rändamised ära rännanud. Mulle Eestimaa meeldib ja ma hea meelega käin siin ringi. Mulle väga meeldib inimestega kohtuda ja nendega rääkida."

Te olete öelnud, et VEB fond ja kümme miljonit on selgitatud. Kui on tõestatud, et te ei ole midagi halba teinud, siis miks te kipute alati endast välja minema, kui selle kohta küsitakse?

"Aga miks ma ei peaks vihastama? Kui selles on nii palju laimu ja valet ja see kogu aeg kordub ja sul ei õnnestu kuidagi seletada, et see, mis öeldakse, on selge vale, siis vahetevahel kahtlemata inimesed erutuvad, ka mina. Ma olen üldse emotsionaalne inimene. Kui ma kedagi veenan, siis ma olengi emotsionaalne. Aga ma just avastasin ühe artikli, mida kirjutas Eesti ajakirjanik, kui ma Brüsselist lahkusin. Ta intervjueeris minu kolleegi, kes ütles, et tema nii rahulikku inimest, kes kunagi ei ärritu, pole näinud. Nii et on ka teisi arvamusi. Tööasjades üldiselt ma vist ei ärritu üldse, aga sellistes asjades, mis kvalifitseeruvad väga isiklikeks ja baseeruvad laimul ja väljamõeldistel, seal ma paratamatult möönan, et see mind ärritab."