Navitrolla: usun siiralt, et kunst päästab maailma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Kui oled laps, siis kõik ütlevad: oi kui tore, laps joonistab! Niipea kui laps kasvab suureks ja ikka veel joonistab, küsitakse: miks sa tööle ei lähe? Nii see üldsuse hinnang tapabki inimeses kunstniku.» Õnneks on Navitrollas lapsemeelsus veel alles ning annab talle vabaduse teha asju nii, nagu ta teeb.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kes on Heiki Trolla, kõik ehk ei tea, aga kunstnikunime Navitrolla (nimelisa «Navi» on tulnud kunstnikule nii olulise Navi küla järgi Võrumaal) kuulmine keerab suunurgad ülespidi kahtlemata. Karula rahvuspargis kodu leidnud kunstnik, kelle piltide näilise lihtsuse taga on midagi sootuks suuremat – ja teinekord võib-olla ei ole ka –, on paljude suur lemmik.

Tee kunstnik Trolla juurde oli pikk ja keeruline – seda peale kaudse ka sõna otseses mõttes. Autosõit Võrumaale, pea Valgamaa piirile, selle suve viimasel päeval kulges üle mägede ja läbi orgude viiva käänulise tee. Puud olid veel rohelised ja taevas oli sinna sõites puhassinine justkui Navitrolla maalidelgi.

Vägisi tükkis pähe mõte, et küllap on kunstnikul siin kandis eriti lihtne looja olla – kõik on ju nägemisulatuses: maastik oma mitmekesistes vormides, üksik kask künkal, navitrollalikud pilved taevas. Isegi kaelkirjakud ja sebrad ning tobeda ilmega jänesed, kui hästi hoolega vaadata.

Tagasi üles