Kuuse-taat ennustab novembriks marutuuli

Torm on tihti salakaval. Hakkab esialgu mässama ookeani avarustel, kogub veel jõudu juurde ja kui suuna Euroopa mandrile võtab, on meil kitsas käes: puud murduvad ja teed muutuvad kohati seetõttu läbimatuks. Foto: Arhiiv / Valgamaalane

Meie oleme lihtsalt looduse lapsed ja loodus teeb meiega, mida tahab. Aastatuhandete jooksul on teinud, kuid meie veel kõhkleme, peame end tähtsaks, ehk isegi ülearu ...

Loodusel oli vaja ühtainust jahedat ööd, pisut alla nullkraadi, kui veel rohetanud metsad ja põõsasd värvusid roostekarvaliseks. Kask hakkas koltunud lehti puistama, kirdetuuled tõid aina jahedust juurde. Mitte küll veel päris külma ja lund, aga ega lumi polegi kaugel olnud. Slovakkia mägedes sadas juba nädal-paar tagasi, seal kandis oli külmem kui meil.

Meid varjab külma eest kummaline päästerõngas – ümber Skandinaavia tiirutav õhuvool, mille keskmes küllaltki võimas kõrgrõhkkond. Selle moodustise keskpaigast puhuvad tuuled väljapoole kerges kaares, päris sisemuses on tuulevaikne, nagu meil mitu päeva on olnud ja ilmselt alles nädala-paari pärast võib muutuda. Seni külmemad õhumassid põhjapooluse piirkonnast meile lihtsalt ei pääse.

Ei liigset külma ega sooja

Ei tule liigset külma ega ka sooja. Kesk-Euroopas on isegi jahedam. Vaid päris Vahemere ääres võib veel  kahekümnekraadist või veel soojemat ilma leida.

Algas see ilmaseisund oktoobri esimestel päevadel, kui õhuvoolude liikumine Atlandi põhjaosas oluliselt muutus. Keerised, mis seni vaid vete kohal ilma olid teinud, liikusid veidi ida suunas.

Kohe oli külmem õhk kirdest platsis: algul päris ägedate tuultega, sest lõunast või pigemini kagust pressis peale niiskemat õhku, pilvisust ja omavahel ei saanud õhufrondid kuigi hästi läbi. Tormid tulenevad ikka kahe ägeda inimese või õhufrondi lähedusest või päris kokkupuutest.

Järgmine ja olulisem vastasseis alles hakkab endast märku andma. Haitit ja Ameerika Ühendriikide idarannikut räsinud tormikeeris hakkas liikuma Atlandi keskpaiga suunas. Esialgu küll ainult pisut, aga torm on tihti salakaval. Hakkab esialgu mässama ookeani avarustel, kogub veel jõudu juurde ja kui suuna Euroopa mandrile võtab, on meil kitsas käes. Võib tulla tormi, vihma, aga miks mitte ka hirmsa lumesajuga.

Ameerika tormid liiguvad itta

Varasemad kogemused ütlevad, et novembri alguses lakkab Ameerikas tormide ja tornaadode aeg ja need suunduvad ida poole jõudu koguma ning meie kanti jõuavad 15. novembri paiku. Olen nende saabumise paaril korral päevapealt ette ära öelnud. Tavaliselt on nendel marudel kaks järku, üks paar nädalat varem.

Ei taha kedagi ehmatada ja ärevusse viia, vaid lihtsalt manitseda, et ikka peab olema valvas ja ettenägelik ning mitte niivõrd enam lootma soojale sügisele kui seaduspärasusele.

Õhuvoolud, mis meile ilma toovad, on pidevas muutumises. Ühest kandist pressivad peale niiskemad, teisest kuivemad, kolmandast soojemad, neljandast jõulisemad õhufrondid. Ilm sünnib nende kokkupuutest ning sellest, millise frondi mõju jääb peale. Katsu nüüd ära arvata, kauaks ja milline on õhufrontide koostöö või lahknemise järgmine kombinatsioon.

Ilmateenistused üle kogu maailma sellega toime ei tule. Nende lootus on kiretu statistika, aga intuitsioon suudab haarata palju enam mõjutegureid.

Talv tuleb soojapoolne

Eelnevas ilmajutus kohutasin lugejaid ehk liiga palju aimatava karmi sügisilmaga. Nüüd otsin leebemaid sõnu peagi saabuva talve kohta. See vist tuleb ikka pigem soojapoolne, vähese lume ja väheste külmakraadidega.

Nüüd aga tahaksin lugejatelt küsida, millal nad meil viimati pääsukest nägid. Tavaliselt on need linnud oktoobri alguses ära lennanud.

Mina aga nägin tänavu veel selle kuu 12. päeva hommikul pääsukesi akna taga kaitseplekil sekeldamas. Sooja oli õhus vaid paar kraadi. Kaks pisikest sulekera olid tulnud hommikupäikeses soojenenud plekitükil leevendust otsima, rõõmsad ja uudishimulikud peakesed aina vonklesid siia-sinna. Nad olid vist varemgi sellel aknatagusel plekitükil viibinud, toitugi leidnud ja sellest märgid maha jätnud.

Loodus ei ole halastaja. Elusolend peab ise olema ettevaatlik ja kõigega arvestama. Pääsuisad-emad ei arvestanud. Igaks juhuks soetasid veel järeltulijaid ja pistsid ise jahedate ilmade saabudes plehku. Kahju neist pisikestest pääsupoegadest, kaua nad vastu peavad ... Ilmselt seni, kuni veel õhus sääski lendleb, kas või keskpäevasoojuses.

Väike õppetund ka: iga loodusmärk ei ole tingimata positiivne. Ilm on see, mis meie looduse seisundi korraldab, tihti isegi ajalugu muudab. Viimati on ajaloolased sellele hakanud suuremat tähelepanu pöörama ja nüüd teame, et halb ilm on põhjustanud suuri kaotusi lahingutes – isegi riikide hukku, nagu näiteks inkade puhul.