Vibufanaatikust õpetajast sai ettevõtja

Rüütli viburaja omaniku Peeter Adleri sõnul ta Robin Hoodist noorena ei innustunud, sest sellest tegelasest nõukogude ajal suurt midagi ei teatud. Küll aga on mehest nüüdseks saanud tõeline vibufanaatik. Foto: Tiit Loim

Rüütli talu peremehe Peeter Adleri viburajal on huvilistel võimalik oma täpsus proovile panna. Samas kasvatab ta koos abikaasaga ka mustikaid ning peab väikest saekaatrit.

Enne kui jõudsin raja omanikuga juttu teha, andis Adler mulle vibu kätte ja sain ka kiirelt juhised, kuidas laskmine käib. Jalad õlgade laiuselt, nööri tõmbav käsi peab jääma suu juurde ja noole ühevärviline sulg enda poole. Mulle antud 10,9kilose tõmbetugevusega pikkvibu olevat aga üks nõrgemaid, mistõttu kannatab seda turistidele anda. «Seda nimetatakse püksikummiks,» muheles Adler.

Lisaks pikkvibule on olemas veel palju tüüpe nagu jahivibu, plokkvibu ja vaistuvibu. Võistlusvibud algavad Adleri sõnul 15 kilost, sest nõrga vibuga võistlustel nõutud 80 meetrilt naljalt märki ei taba. Mida tugevam vibu, seda täpsem see on, selgitas Adler. Seetõttu peab vibulaskjatel olema omajagu füüsilist jõudu.