Maolõikuse läbi teinud naine: ma pole enam hall hiireke nurgas

49aastane valgalane Õie Kiis kaalub praegu 72 kilo ringis ja on oma kehaga rahul. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Ülekaal ja rasvumine on probleemid, mille tagajärjel tervis halveneb. Kuigi inimesed üritavad kehakaalu langetada dieetide, imerohtude ja trennidega, ei ole mõnele kõigest sellest mingit kasu. Abi on nad saanud mao vähendamisest.

49aastane Madis (nimi muudetud, toimetusele teada) otsustas maolõikuse ette võtta kaks ja pool aastat tagasi. Kuigi tervisega probleeme polnud, hakkas ta eluaastate lisandumisel mõtlema nende ennetamisele.

«Olen olnud lapsest peale veidi ümmargusem kui teised. Ka töö on olnud istuv ja vaimne, mitte füüsiline. Siiani ei olnud ülekaal elurütmi häirinud, kuid vanemaks saades hakkasin ühe enam ülekaaluga kaasnevatele tervisehädadele mõtlema,» rääkis mees. Elu jooksul on ta ära proovinud mitu dieeti ja muid võimalusi kaalu langetada, kuid kõik olid lühiajalise toimega ning endine kaal tuli ikka tagasi.

Tuleb julgeda riske võtta

Maovähendusoperatsioonist kuulis mees ühes seltskonnas, kus see aruteluks võeti. Teema hakkas huvitama, ta uuris asja veel interneti vahendusel ja arutas perega.

«Nemad esialgu mu mõtet ei toetanud, kuna iga operatsiooniga kaasnevad kõrvalnähud. Pool aastat hiljem oli mu otsus siiski küps ja läksin arsti juurde, kust sain saatekirja raviasutusse. Ikka pikalt mõtlesin ja kaalusin. Lõpliku otsuse tegime koos perega. Kui tahad elus muudatusi, tuleb julgeda riske võtta,» nentis Madis.

Järjekord oli aasta, maolõikus tehti Tartus ning juba kahe päeva pärast sai ta haiglast välja. «Suurem osa maost lõigati ära. Pärast oli kõik väga valuline, kuid eks see kaasneb igasuguse operatsiooniga.» Enne operatsiooni kaalus 178 sentimeetri pikkune mees 126 kilo, aasta hiljem oli kaal langenud 89 kilogrammini ja on nüüdseks jäänud 93 peale.

«Enam ei saa nii palju süüa kui varem. Soovituslik toitumissedel, vitamiinide ja mineraalainete tarbimise kogused annab spetsialist kaasa. Enda ülesandeks jääb soovitatut järgida,» rõhutas Madis. Kui pärast lõikust sai ta algul süüa saja grammi kaupa ja kohe tekkis täiskõhutunne, siis nüüdseks tarbib ta juba suuremaid koguseid. Varasemate kogustega võrreldes on see muidugi öö ja päev.

«Miski pole menüüst välja visatud – tarbin kõike, ainult väiksemates kogustes. Söön vähem ja sagedamini, täiskõhutunne tekib kiiremini, kuna magu on väiksem. Jälgin toidukoguseid,» selgitas mees. Õnneks ei ole tal operatsioonijärgseid tüsistusi tekkinud. «Mingi aeg ei tohtinud raskusi tõsta. Nüüd võin juba füüsilist tööd teha. Elus ei muutunud oluliselt midagi peale kehakaalu.»

Elukvaliteet olevat aga oluliselt muutunud. «Olen energilisem, abikaasa sõnul enam ei norska. Riiete valik kaupluses on minu jaoks palju rikkalikum. Suudan rohkem liikuda ja sportigi teha, käin jõusaalis, kõnnin lapse ja koeraga, sõidan jalgrattaga. Ülekaal tõi aga kaasa laiskuse – ei jõudnud, ei viitsinud.»

Terve elu keha pärast põdenud

Kui Madist ülekaal eriti ei häirinud, siis 49aastane valgalane Õie Kiis on terve elu keha pärast põdenud ning koolipõlves pilkamise ja narrimise ohver olnud. «Olin kuni nelja-aastaseni kleenuke. Kuna olid põiehädad ja toitumishäired, määrati hormoonravi, mis kogu organismi talituse segamini lõi. Hakkasin paisuma, näiteks kaheksandas klassis kaalusin juba 93 kilogrammi,» rääkis Kiis.

Koolis oli ta kaalu tõttu tõrjutud ja õnnetu. Ka kehalise kasvatuse tundides oli neiul raskusi hakkamasaamisega.

Kui Kiis asus õppima Rakvere pedagoogilisse kooli, hakkas ta aktiivselt dieete pidama ja liitus kaalujälgijatega. «Kaks kilo sain maha, hiljem tuli viis juurde. Ei suutnud dieete järgida. Olen igasuguseid imeravimeid proovinud ja ka trennidega üritanud kaalu alla saada. Ei suuda nii palju sisemist jõudu leida: murdud ja oled jälle samas augus tagasi.»

Esimese lapse sündides 1987. aastal oli ta juurde võtnud veel 25 kilo ja see jäigi. Siis oli tal kaalu juba 120 kilogrammi. Esimese maolõikus tegi Kiis läbi 2005. aastal.

«Vennapoeg tuli minu juurde ja küsis, kas tahad peenikeseks saada. Loomulikult, see oli olnud minu eluaegne unistus,» rääkis ta. Nimelt tegi tollal üks Valgas töötanud arst oma doktoritööd ja otsis eksperimentaalgruppi inimesi.

«Võtsin ühendust, järgnesid uuringud ning pikad arutelud arstiga ning seejärel maovähendusoperatsioon,» meenutas ta. Kuigi naine oli teadlik kaasnevatest ohtudest, see tema otsust ei kõigutanud, sest eesmärk oli kehakaal alla saada. Kõige rohkem pabistanud tema otsuse pärast ema.

Sama tee tuli teist korda ette võtta

Enne lõikust kaalus naine 118 kilogrammi, pooleteise aasta pärast vaid 83. Kuigi ta üritas järgida soovitusi toitumise ja elustiili kohta, tuli tal ka teist korda sama tee jalge alla võtta. «Seoses öötööga muutus minu elurežiim, toitumine läks paigast ära, pereprobleemid tekitasid stressi. Kehakaal hakkas tõusma. 2008. aastal sünnitasin neljanda poja, pärast sünnitust kaalusin 99 kilo,» meenutas ta.

Nii otsustaski ta 2014. aasta juunis teist korda lõikusele minna. Kuigi operatsioonijärgselt komplikatsioone ei olnud, sattus ta novembris soolesulgusega haiglasse. «Ei pidanud peale oppi režiimist kinni, hakkasin liialt vara füüsilist tööd tegema. Tüsistuse põhjustas mu enda hooletus.»

Pärast teist operatsiooni on väikseim kaal olnud 65 kilogrammi, praegu kaalub ta 72 kilo ringis. «Ma ei ole oma otsuseid hetkegi kahetsenud. Olen kehaga rahul. Garderoob tuli täielikult välja vahetada – nüüd saan kanda miniseelikut ja liibuvaid džempreid. Ma pole enam hall hiireke nurgas. Saan elada täisväärtuslikku elu. Sain juurde energiat ja elurõõmu. Käin palju ujumas ja püüan võimalikult palju liikuda,» tõi ta välja operatsiooni plusspoole.

Miinusena märkis ta ära kroonilise aneemia, mis kaasnes toitumissedeli muutmisega. «Organism ei omastanud enam vajalikul hulgal rauda ja pean nüüd elu lõpuni tarvitama lisaks vitamiine ja preparaate.»

Kiis sööb korraga vähe, kuid tihti. «Keha tunnetab, mis toit kehale sobib. Täpselt nagu auto puhul: kui sees vale kütus, see korralikult ei sõida. Lambaliha ja keefirit enam ei tarbi, ka magusat mitte eriti,» sõnas Kiis ja rõhutas, et kõige rohkem tuleb usaldada enda sisetunnet ning järgida arsti ja tugimeeskonna soovitusi. «Kui olen söönud palju või midagi niisugust, mida keha ei vaja, tunnen ennast väsinu ja unisena.»

Kahetseda pole midagi

Mõlemad operatsiooni läbi teinud kinnitasid, et oma otsust pole nad kahetsenud ning soovitavad ülekaalulistel, kes dieetide ja trennidega kehakaalu langetada ei suuda, sellele variandile mõelda. Muidugi peab iga inimene vastutuse ja otsuse ise vastu võtma.

«Kuigi operatsioonil võivad olla kõrvalnähud, tuleb julgeda riskida. Tänaval võid ju näiteks auto alla jääda, aga ega sellepärast ei jäta välja minemata. Kui midagi kehakaaluga ette ei võta, on see risk tervisele,» sõnas Madis.

Mõlemad kinnitasid, et pole pärast operatsiooni taunivaid arvamusi, ütlusi ega hukkamõistu kogema pidanud. Pigem on sugulased-tuttavad olnud üllatunud ja usutlenud, kas tegu ikka õige inimesega. Kumbki neist ei ole oma opilkäimist ka varjata püüdnud.

RASVUMINE

Rasvumine ehk adipoossus on haigus, mis seotud rasvade liigse kogunemisega. Selle tagajärjel halveneb inimese tervis. Mida kõrgem on kehamassiindeks ehk KMI (kaal kilogrammides jagatuna kasvu ruuduga meetrites), seda suurem on rasvumisega kaasnevate haiguste tekke oht. Kui KMI on üle 30, on ülekaal jõudnud kriitilise piirini – faasi, mida nimetatakse rasvumiseks.

Ülekaalu teket mõjutavad geneetilised tegurid, elustiil, psühholoogilised tegurid, füüsilised haigused, depressioon ning neuroloogilised sündroomid ja reaktsioonid, mis võivad põhjustada ülemäärast söögiisu.

Rasvumine tekitab ainevahetushäireid, seljavalusid, kõrget või madalat vererõhku, hingamisraskusi, südamepuudulikkust, nahahaigusi, hingamisteede, luustiku ja lihastiku probleeme, onkoloogilisi haiguseid ja närvisüsteemi häireid.

Kuidas kaalu langetada?

Kaalu aitavad langetada tervislik toitumine, kehaline aktiivsus, dieedid ja ravimid. Kui nendega ei õnnestu kaalu langetada, tuleb kõne alla bariaatriline operatsioon, mida Eestis tehakse kaht liiki: reguleeritava paela asetamine maole ja maovähenduslõikus, mille tulemusena väheneb korraga söödava toidu hulk.

Bariaatria muudab liigse kaalu kaotamise patsiendile lihtsamaks, ent nõuab tema aktiivset osalust. Patsient peab täpselt järgima arsti nõuandeid ja dietoloogi soovitusi. Bariaatria ei ole võluvahend – operatsiooni tuleks suhtuda kui lähtepunkti, millest alates peate keerama elus uue lehekülje.

Kaalulangetamise operatsioon tehakse tavaliselt patsientidele, kelle KMI 35–40 ja kellel on kaasuvaid haigusi (näiteks teise tüübi diabeet, kõrgvererõhutõbi jne), samuti neile, kelle KMI on üle 40.

Võimalikud operatsiooni kõrvalnähud: seedeprobleemid, iiveldustunne, unisus, higistamine, südamekloppimine, nõrkus, jõetus, krambid, kõhulahtisus või -kinnisus, verejooks, valusööstud kõhus, oksendamine, köhahood, seljavalu, hingamisraskused, palavik, külmavärinad. Kui tekib pärast operatsiooni mõni eespool nimetatud  sümptom, tuleb pöörduda kohe opereerinud kirurgi ja/või haigla poole.

Allikas: kergemaks.ee