iDeal kampaania

Kevadine suurpõleng jättis aasta linnu kodu ja toidulauata

Metsis on üks meie metsade uhkemaid, kuid samas haruldasemaid linde. Metsisekukk, kes emaste meelitamiseks pulmaperioodil tantsib ja laulab, pakub köitvat vaatepilti.

FOTO: Shutterstock

Tänavu maikuus Valgamaal Aitsra kandis puhkenud põlengualasse jäi tõenäoliselt ka 2018. aasta linnuks valitud metsise elupaik. Isegi kui uhked linnud sinna tagasi pöörduvad, läheb neil toidu leidmisega raskeks.

42 hektarile levinud laastavas tules hävisid täielikult metsapõrandat katvad puhmarinde taimed, selle all olnud huumuskiht ning palju väikesi puid. Lisaks hukkus tulemöllus lugematul hulgal putukaid ja pisemaid loomi.

Üheks kõige traagilisemaks põlengu ohvriks võiks aga välja tuua meie metsade suurima kanalise – metsise ehk teise nimega mõtuse. Nimelt süttis põleng ajal, kui seal pesitsenud metsisekanad veel oma järglasi välja haudusid ning kuna nad on oma pesade suhtes ülimalt kaitsvad, ei suutnud nad ilmselt põgeneda enne, kui oli juba liiga hilja.

Kahetsusväärne kaotus

Zooloog Aleksei Turovski oli metsise nimetamise üle 2018. aasta linnuks väga meeldivalt üllatunud. «Ta on äärmiselt huvitav ning temast õigemat lindu sellele tiitlile annaks leida.» Kuna metsis vajab elutsemiseks põliseid ja suuri metsamassiive, loodab mees ka seda, et metsise abil õnnestub tähelepanu juhtida viimasel ajal laialdast kõlapinda leidnud metsapoliitika murekohtadele.

Seda, et Aitsras hävis metsise elupaik, pidas mees kahetsusväärseks ning tema hinnangul läheb veel tükk aega enne kui linnud sinna tagasi võivad pöörduda. Selle põhjus on ühelt poolt metsise toidulaua – männiokkad, marjad, pungad ja putukad – hävinemine tules ning teiselt poolt emasloomade pesitsemiseks vajaminevate varjuliste paikade asendumine põlenud tühermaaga.

«Märtsis-aprillis on neil võimsad pulmamängud. Kui need peetud, peavad emased leidma enda munadele hästi varjatud paiga – selles suhtes on pisike võsa täiesti asendatu,» rääkis Turovski. Lisaks kaotavad metsisekuked pärast pulmamänge suure osa oma sulgedest ning koos sellega lennuvõime, mistõttu muutub kiskjate eest põgenemine väga keeruliseks. Ainus lootus on varjuda rikkalikku alustaimestikku.

Millal täpsemalt põlenguala metsise elulaadile jälle sobivaks muutub, Turovski öelda ei julgenud. «See võib võtta väga kaua aega ja kui metsa veel malelaua sarnaselt lageraietega tükeldada, mida viimasel ajal üha sagedamini näeb, ei pruugi see enam kunagi juhtuda.»

Kas metsised pöördusid juba tagasi?

RMK Valgamaa metsaülem Risto Sepp oli põlengu mõju suhtes metsise elupaigale teisel arvamusel. «Tal on vaja suhteliselt head vaatevälja ja ruumi õhkutõusmiseks, seega minu arvates on selle põlenguga loodud metsisele üsna head tingimused,» rääkis Sepp. Samas tõdes ta, et kuna hävinud on ka puhmarinne, läheb toiduleidmisega linnul raskeks.

Kuigi tules hukkusid tõenäoliselt äsja kooruma hakanud tibud, pääsesid Sepa arvates seejuures emaslinnud enamasti eluga. «Kuulsin, et seal põlengut järelkustutanud pritsumehed olevat isegi näinud, kuidas mõni metsis põlengualale tagasi tuli.» Päris puhta kullana ta seda kuuldust aga võtta ei soovitanud.

Metsaraiete negatiivset mõju metsise elupaikadele Sepp väga suureks ei pidanud. «Minu arust siin ühed hiljutised uuringud näitasid, et metsist ei hävita mitte raided, vaid liiga suure arvukusega nugised ja teised kiskjad, kes nende mune ja poegi söövad.» Näiteks olevat mees näinud oma silmaga üht metsisepesa isegi raiesmiku servas.

Valgamaal leiduvat mehe sõnul metsise asurkondi päris palju. «Näiteks riigimetsas Koikküla, Mustjõe, Aakre ja Taagepera kandis on neid kindlasti. Seega mina isiklikult nende arvukusega väga suurt probleemi ei näe ja on ilmselt ka haruldasemaid liike.»

Metsis vajab kompromissi

Eesti ornitoloogiaühingu metsiseuuringute projektijuht Ivar Ojaste kinnitas, et tõepoolest on mõni aasta tagasi Aitsra küla territooriumilt avastatud kaks metsisemängu ehk paika, kuhu linnud kevadeti paarituma ja pesitsema koonduvad. Lisaks asuvat üks mäng Aitsra küla lähistel Nihujärve ääres alal, mis kattub põlengukohaga üsna täpselt.

Seda, et emaslinnud tules ja otse pesal istudes hukkuda võisid, pidas mees igati võimalikuks. «Ka aastaid tagasi, aset leidnud Vihterpalu metsapõlengu alalt avastati hiljem söestunud metsisekanasid pesa pealt. Fotod sellest käisid vist isegi ajakirjandusest läbi,» meenutas Ojaste.

Seda kuidas ja kas üldse ellujäänud linnud põlengualale naasevad, mees öelda ei osanud, kuna tema teada ei ole midagi sellist kunagi uuritud. Küll märkis linnuteadlane, et kuna täiskasvanud metsised söövad eranditult taimset toitu – pungasid ja marjasid –, siis mustaks põlenud alustaimestikuga metsast nad sellist nokapoolist niipea ei leia.

Selle kohta, kas metsisele meeldib lage või võsane mets, ütles Ojaste, et sellega on nii ja naa. «Jah, neile meeldib parajalt hõre männimets, kus inimene näeb kusagil saja või kahesaja meetri kaugusele. Samas aga on neil vaja tugevat puhmarinnet, milles varjuda. Ühesõnaga on see selline väga peen kompromiss.»

Ojaste kinnitusel on metsis meie maal teise kategooria kaitsealune liik ehk igasugune jahipidamine on neile keelatud. Viimaste andmete kohaselt elavat Eestis ligikaudu 1200 metsisekukke, emaseid olevat ilmselt pisut rohkem. Pesitsemiseks hädavajalikke mängukohti leiduvat neil  umbes 300.

Eesti metsiste arvukus olevat väga suure languse läbi teinud viimase kolme-nelja aastakümne jooksul. «Näiteks enne teist maailmasõda oli ta meil täiesti tavaline liik,» rääkis Ojaste. Tema sõnul on nende kadumise peamine süüdlane olnud metsade kuivendamine, mis on varasemad metsistele meelepärased soised ja hõredad metsad võsaseks muutnud.

Eesti Ornitoloogiaühing valib Eesti aasta lindu 1995. aastast. Sellega soovitakse tutvustada avalikkusele põhjalikumalt üht Eestis esinevat linnuliiki või liigirühma ning kaasata loodushuvilisi selle liigi uurimise ja kaitse tegevustesse. Lõppev aasta oli näiteks pühendatud rasvatihasele ning algav aasta saab olema turteltuvi aasta.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles