/nginx/o/2016/12/21/6194091t1hd521.jpg)
«Mul tulid pisarad silma, kui kuulsin lugu lapsest, kes sai humanitaarabi korras jõulukingituseks soditud näoga katkise nuku. Laps vaatas oma jõulukingitust ja küsis emalt üllatunult: »Kuidas küll ka jõuluvana teab, et ma teistest lastest kehvem olen ja mulle vana nuku kingiks toob?«,» rääkis Maxima Eesti heategevuskampaania Inglipuu toetaja, vaesuse vastu võitlemise Euroopa võrgustiku Eesti juht ja üleeuroopalise võrgustiku asepresident Kärt Mere.
Juba seitsmendat aastat korraldas Maxima Eesti heategevuslikku kingikogumise kampaaniat Inglipuu neile lastele, kelle vanemad rahapuudusel ei saa oma lapsele soovitud jõulukinki osta. Selgi aastal täidab Inglipuu üle Eesti 1300 lapse kingisoovid.
Inglipuult laste soove lugedes jääb silma palju praktilisi asju: sooje salle, käpikuid, mütse ning talvjopesid ning saapaid. Samas on seal oma koha leidnud ka laste salasoovid, mida vaid jõuluvanale julgetakse usaldada: nutitelefonid, arvutid, parfüümid, legod ning multifilmikangelaste ainetel toodetud kallid nukud ja muud lelud.
«Kurb on kuulda, kui mõni inimene laste veidi kallemaid kingisoove lugedes kommenteerib: »Kuidas nad üldse julgevad selliseid asju kingiks küsida? Nemad peavad ju rahul olema iga asjaga, mida neile kingitakse!«. Aga see ju ongi lapse salasoov ja arvata, et laps peaks ise juba eeldama, et kui ta on vaesesse perre sündinud, siis ta ei tohi isegi mitte unistada nutitelefonist, mis paraku on teismeliste seas muutunud staatuse sümboliks, pole ka kuigi kohane,» leiab Mere.
Vaesuse ahel on nakkav
Vaesus on kahe otsaga asi – ega siis asjata öelda, et ära anna näljasele kala, vaid anna õng ja õpeta teda kala püüdma.
«Selles ütlemises on oma tõetera sees. On väga ohtlik, kui lapsed kasvad üles peres, kus nad näevad päevast päeva, et ema ja isa ei käigi tööl ja elatakse vaid riiklikest toetustest, sest nii tekib lastel väärarusaam, et tööl käima ei pea ja küll keegi ikka kuskilt midagi annab. Samas on aga sellised pered tõrvatilk meepotis ja mõjutavad negatiivset suhtumist ka neisse peredesse, kes kogu hingest püüavad ka omalt poolt kõik teha, et taas jalule tõusta,» nendib Mere.
Sellise olukorra vältimiseks tuleb eelkõige märgata õigeaegselt, kui keegi on vaesusesse langemas.
«Näiteks selline pisiasi, kui kolleeg ei tule enam lõunale ja ütleb, et tal pole kõht tühi, aga samas ei söö ta tööl ka kodust kaasa võetud lõunat. Jah, kui selline asi juhtub korra või kaks, siis vahest tõesti ongi nii, nagu kolleeg ütleb, aga kui ikka keegi pidevalt nii käitub, tuleks temaga vaikselt omavahel rääkida ning küsida, kas on ehk abi vaja,» soovitab Mere.
Käin tööl, aga olen ikka vaene
Eestis on suur probleem madal palk. «Meie riigi eripära võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on, et kui inimene käib ka tööl, siis paraku ei võimalda see paljude ametite puhul normaalselt ära elada. Normaalse all mõtlen, et inimene saab toituda tervislikult. Mitte nii, et pereema keedab nädala alguses suure poti makarone valmis ja siis seda süüakse ketšupiga terve nädala,» toob Mere näiteks.
Lisaks riietele ja tervislikule toidule on elementaarne, et inimene saaks vahel käia ka meelt lahutamas. «Just selliseid emotsionaalseid soove leiab ka Inglipuudelt – lapsed palusid jõuluvanalt kino-, teatri- ja veekeskuse pileteid, et veeta oma perega koos aega. Teame ju ise, kui kallid on tänapäeval selliste ürituste piletid ja seega ei pruugi majanduslikult rasketes oludes pered leida võimalust sellisteks väikesteks, aga peret ühendavateks rõõmudeks,» juhib Mere tähelepanu.
«Siinkohal käiksingi välja mõtte: kui teil on vaja teha kingitust mõnele lapsele, siis kinkige just mõni kinkekaart, piletid teatrisse, kinno või pääsmed veekeskusesse. Koolivaheaeg on ju pikk ja kui jõulude ajal on lapsel tegevust ja rõõmu, siis pärast pühi kipub pere rahakott tühi olema ja siis kuluvad ära kingiks saadud pääsmed.»
Tihtipeale arvavad vaesuses elavad pered, et nad on ise oma olukorras süüdi. «Neil tekib tunne, et nad polegi paremat väärt, kui tööl käies ka ei suuda oma peret üleval pidada. Rõhutaksin, et palgavaesus on siiski pigem ühiskondlik probleem ja kogu süüd üksikisikule panna stiilis, et miks sa siis ei küsi suuremat palka või ei otsi paremat tööd, pole ka õiglane,» nendib Mere.
Itaalia on esimese Euroopa Liidu riigina otse öelnud, et näljakuritegu ehk poest nälja pärast toidu varastamine pole kuritegu – see pretsedent loodi, kui Itaalias elav Ukrainast pärit kodutu mees varastas poest paar saiakest ja vorsti. «See on lahendamata probleemi tagajärg. Loodan väga, et Eesti suudetakse siiski luua selline olukord, et näljakuritegusid ei sooritatagi,» lisas Mere.
Statistikaameti viimastel andmetel elab Eestis suhtelises vaesuses 280 000 inimest ja absoluutses vaesuses 80 000 inimest. Mere sõnul elab sisuliselt iga viies laps Eestis vaesuses.
Eriti suures riskis on paljulapselised pered ning ka need pered, kes jäävad toimetulekutoetuse saajate ringist vaid paari euroga välja – paberite järgi oleks nagu kõik korras, aga tegelikult on pere puuduses, kuid toetuse saajaks ka ei kvalifitseeru. Just sellistes olukordades ongi abi tähelepanelikest ja hoolivatest kaaskodanikest.
«Meie madala iibe ja väljarännanute suure hulga juures on iga laps päritolust ja taustast hoolimata kulla hinnaga ning väärib võimalust saavutada oma elus parimat. Riik, omavalitsused ja kogukond – meie ise peame rohkem panustama. Mulle väga meeldib Inglipuu kampaania patrooni Gerli Padari ütlus headuse ahelast: »Elus on pigem nii, et mina aitan sind ja sina aitad omakorda kedagi teist – just sellisel viisil jätkub headuse ahel«. Pidagem seda kõik meeles mitte ainult pühade ajal, vaid ka hallis argipäevas,» lisas Mere.