Mida me teame Jeesuse kohta?

Nagu paljust muust, pole midagi kindlat teada ka Jeesuse välimusest. Foto: Shutterstock

Jõulud tähistavad teatavasti Jeesus Kristuse sündimist. Nüüd, kus nendeni jäänud vaid paar päeva, on paras hetk teha väike ülevaade, mida teame mehest, kelle sünnipäeva tähistame.

Religioosseid Jeesuse tegemiste kirjeldusi on küll ohtralt, kuid seekord võtame vaatluse alla väited, mida võib pidada teaduslikult tõestatuks. Või siiski mitte?

Ühe põhjalikuma kodumaise analüüsi ajaloolise Jeesuse teemal on teinud Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi lektor Ain Riistan oma doktoritöös. Uurijate kirjeldused Jeesusest on suures osas ülimalt erinevad, aga Riistani sõnul leiduvad mõned infokillud, mille osas üksmeelele jõudnud suurem osa usuteadlasi. Sama kinnitas Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi dotsent Jaan Lahe ja on kirjutanud teised usuteadlased.

Piibliväliseid allikaid vähe

Peamine info Jeesuse kohta pärineb Uuest Testamendist Matteuse, Markuse, Luukase ja Johannese evangeeliumist. Lisaks on väike osa teadmisest pärit uuematest, piiblisse mitte mahtunud apokrüüfilistest (ebaselge päritoluga – toim) evangeeliumitest ja mõnel harval korral on Jeesust mainitud ka mittekristlikes allikates.

Riistan tunnistas, et allikate vähesus ja evangeeliumite omavahelised vastuolud ei luba paljusid asju tõsikindlalt väita, aga tema ja paljud teised on seda meelt, et suur osa sellest, mis Jeesuse kohta evangeeliumites kirjutatakse, on usaldusväärne, kuna läheb hästi kokku tolle perioodi ajalooliste kirjeldustega.

Samuti ütles Riistan, et kuna evangeeliumite kirjutamise ajal 1.–2. sajandil olid paljud Jeesuse elulugu mäletanud inimesed veel elus, siis detailid, näiteks Jeesuse vanemaid või ametit puudutav, ei ole tõenäoliselt väljamõeldised.

Näiteks leidub evangeeliumite-eelsest ajast materjale nagu apostel Pauluse kirjad viiekümnendate aastate algusest, kus ta kirjeldab, et on isiklikult suhelnud Jeesuse lähima jüngri Peetruse ja Jeesuse venna Jaakobusega. Küsimusi on küll konkreetsete lugudega evangeeliumites, mille tõesuses ei saa alati kindel olla.

«See, mida evangeeliumites kirjutatakse Jeesusest, sobitub väga hästi kõige sellega, mida me ka muude allikate põhjal teame esimesest sajandist, Rooma impeeriumist, Palestiinast ja toonasest juutlusest. Olgu selleks siis kirjalikud tekstid, arheoloogilised väljakaevamised ja kõik muu kultuuriline info, mis meil on,» rääkis Riistan.

Muidugi leidub uurijaid, kellele sedalaadi teaduslik lähenemine tundub jäävat kitsaks. Näiteks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku usuteaduse instituudi süstemaatilise teoloogia professor Arne Hiob peab ainuüksi kinnitatavate faktide tunnistamist nii-öelda uusaegseks dogmaks, mis lükkab olulise ilmutusliku aspekti määramatusse kaugusse ja võib nõnda luua moondpildi, kuna meie vaatlusviis ei suuda hõlmata kogu olemasolevat tegelikkust.

Järeldused sõltuvad eeldustest

Tema sõnul on Jeesuse tõeseks kirjeldamiseks üsna kõigutamatu allikas Uus Testament ja lähtekoht võiks olla pigem, et mida pole sellest ümber lükatud, on tõsi. «Võib võtta vastupidi: kui ei ole midagi ümber lükatud, on olemas. See positsioon, mida selline teaduslik lähenemine sageli võtab, kui ta ennast ainumaksvaks kuulutab, mida küll alati ei sünni, ei vii kuhugi mujale kui nihilismi ja ebakindlusse.»

Et järeldused sõltuvad eeldustest, need aga tuleb põhjalike lähteandmete puuduses või olemasolevaid hinnates valida lähtuvalt sellest, kuidas keegi ennast positsioneerib, ei seisa teaduslikud teooriad Hiobi järgi sugugi alati kindlatel alustel. Lisaks sõltuvad need soovidest, need omakorda ühiskondlikest hoiakutest. «Ja kui nende suhtes on üksmeel, siis öeldakse, et teadlastel on konsensus. Tegelikult on sageli tegemist hüpoteesidega.»

Lähtuvalt algsest eesmärgist on allpool siiski välja toodud Ain Riistani kirja panduna need väited, mida suurem osa tänapäeva piibliteadlasi peab faktideks.

1. Jeesus kui mees oli olemas ja ta hukati. Jeesusest räägivad peale Uue Testamendi ka mõned piiblivälised allikad. Juudi ajaloolane Josephus Flavius mainib teda oma «Juudi muinsustes» kahel korral. Üks neist puudutab tegelikult küll tema venda Jaakobust, kes oli «Jeesuse, nõndanimetud Kristuse vend».

Teine on otseselt Jeesusest, kellest räägitakse kui targast mehest, imetegijast ja õpetajast ning sellest, et teda peeti Messiaks (kreeka keeles Kristus). Mainitakse ka, et Jeesuse lasi hukata Pilatus ja et «kristlaste suguharu, mis saanud nime temalt, pole välja surnud tänini». Josephuse teksti on hilisemad ümberkirjutajad täiendanud kristlike lisadega, kuid algversioon on käsikirjade võrdluses hõlpsasti taastatav.

Rooma ajaloolane Tacitus kirjutab oma «Annaalides» umbes 115.–117. aastal  Rooma suurest tulekahjust aastal 64 ja keiser Nero katsest süüdistada selles kristlasi. Viimastest ütleb ta, et nad said oma nime «Kristuselt, kes hukati prokuraator Pontius Pilatuse käsul, kui Tiberius oli Keiser».

Ajaloolane Suetonius kirjutab umbes aastal 120 keiser Claudiusest, kes aastal 49 pidi toime tulema rahutustega Roomas: «Juudid, kes Chrestuse õhutusel pidevalt rahutusi korraldasid, ajas ta Roomast välja». See ühildub Uue Testamendi apostlite tegude raamatuga, kus mainitakse samuti juutide väljaajamist Roomast, mille korraldas keiser Claudius. Tegu oli ilmselt just juutide tülidega Jeesusesse uskumise küsimuses.

Faktid, mis lähtuvad peamiselt vaid neljas evangeeliumis sisalduvast

2. Jeesus sündis umbes neljanda aasta paiku enne Kristust, tema sünniga seoses räägitakse Heroodes Suurest, kes suri sel aastal. Jeesuse sünnipäeva pidamine 25. detsembril pärineb hilisemast ajast (4. sajand).

3. Tema ema nimi oli Maarja ja kasuisa Joosep. Veel mainitakse tema vendi Jaakobust, Joosest, Juudat ja Siimonat ning õdesid, kelle arvu ei täpsustata. Jaakobusest sai hiljem Jeruusalemma koguduse juht, seda mainivad nii Josephus Flavius, apostlite tegude raamat ja teised varakristlikud tekstid, näiteks Tooma evangeelium. Küsimusele sellest, kas need vennad-õed olid lihased vennad või kasuvennad, on vastatud erinevalt.

4. Ta kasvas üles Naatsaretis Galileas oma puusepast kasuisa Joosepi peres. (Jaan Lahe lisas, et kreeka keeles on ametinimetus «tektoon», seda on tõlgitud puusepaks, mis pole päris täpne – õigem oleks «ehitusmeister».) Piiblis seda ei mainita, ent Naatsaretist mõne kilomeetri kaugusel asus linn nimega Sepphoris (tänapäevase nimega Tzipori), milles toona käis vilgas ehitustegevus. On üsna tõenäoline, et Jeesus käis seal ehitamas.

5. Ta oli Galilea juut ja kogu tema tegevus on mõistetav toonase ajastu juutluse raames. Tänapäeval teame hästi ka seda, et juutlus ei olnud ühtne, vaid selles oli mitu omavahel võistlevat usuvoolu.

6. On üsna kindel, et Jeesuse ristis Ristija Johannes, kes oli algatanud oma usuliikumise, mis jäi kestma ka siis, kui Jeesus sellest eraldus. Johannese askeetlik eluviis sobib kokku sellega, mida Josephus Flaviuse ja Qumrani kogukonna käsikirjade vahendusel esseenidest teame, ehkki Johannest otseselt esseeniks pidada ei saa.

7. Jeesus kogus enda ümber järgijaskonna, kellest olulised olid 12 jüngrit – ilmselt viitena Iisraeli kunagisele 12 suguharule. Erinevalt teistest võistlevatest usuvooludest oli Jeesus-liikumine inklusiivne, see oli suunatud esmajoones neile, keda teised mingil põhjusel põlgasid: patused, haiguse tõttu kultuslikult ebapuhtad inimesed, mässajad, Rooma kollaborandid.

8. Jeesuse sõnumi tuum oli kuulutus lähenevast jumalariigist, mille tulekuks inimesed ennast ette valmistama peavad. Õpetajana rääkis ta sellest piltlike mõistukõnedega, millest ikka ja jälle koorub välja motiiv Jumala tegevuse suveräänsusest – ükski inimlik struktuur ei saa Jumalat kapseldada oma ideoloogia raamidesse, aga seda võistlevad usuvoolud just paljuski tegidki.

9. Jumalariigi kuulutusega kooskõlas oli tema tegutsemine imetervendaja ja eksortsistina. Toona peeti paljusid haigusi kurjade vaimude põhjustatuks ning nende väljaajamine oligi tervendamise viis. Kui palju siin on seoseid üleloomulikkusega, jääb juba iga tõlgendaja enese otsustada.

Religioonifenomenoloogiline fakt on igatahes, et ka tänapäeval on inimesi, kes usutervendajatelt abi saavad, mõelgem kas või Lüllemäe kalmistule maetud Kaika Lainele. Seda, et Jeeus tõepoolest tervendas, kinnitab muu hulgas asjaolu, et tema oponendid süüdistasid teda kurjade vaimude väljaajamises Peltsebuli (kuradi) abiga.

10. Jeesuse õpetused ja tervendused lähtusid tema enese ja teda saatnud liikumise jaoks Jeesuse eriliselt intiimsest sidemest Jumalaga, keda Jeesus isiklikult «isaks» kutsus. Tema arameakeelne pöördumine «Abba» on säilitatud ka kreekakeelses Uues Testamendis ja see oli toona ajastu kontekstis väga unikaalne. Kriitikute meelest on just see pöördumine kõige kindlamalt Jeesusele enesele tagasiviidav ütlus.

11. Jeesus hukati Jeruusalemma usu­juhtide eestvõttel Rooma võimude poolt poliitilise mässajana kui messiapretendent ja «juutide kuningas» 1. sajandi kolmekümnendate aastate alguses.

12. Jeesus-liikumine jätkas tema surma järel tegutsemist ja hakkas varsti kuulutama, et Jeesuse surm oli lunastussurm inimkonna pattude eest ja et ta on surnuist üles tõusnud.