L, 28.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Intervjuu: Murele leidub alati mingi lahendus

Eve Rohtla
, 60+ peatoimetaja
Intervjuu: Murele leidub alati mingi lahendus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Juhani Püttsepp.
Juhani Püttsepp. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kirjanik, bioloog ja õpetaja Juhani Püttsepp armastab inimestega silmast silma juttu ajada. „Siis kuuleb midagi huvitavat,” põhjendab ta. Suhtlusvõrgustikke tema 15 aasta vanuses Inglismaalt soetatud nuputelefonis ei ole.

Raamatu „Doktor Haldja lood” juured ulatuvad sajandivahetuse aega, mil 35aastane Postimehe ajakirjanik Juhani Püttsepp astus sisse pensionieas lastearsti Haldja Kääri koduuksest, et kirjutada lehele haldjalik aastalõpulugu.

Kuidas sa dr Haldja Kääriga kohtusid?

"Tartus Tähtvere linnaosas kulgeb Laulupeo puiestee. Seda mööda sammuvad laulupeolised lauluväljakule. Elasime suure perega sel tänaval viietoalises korteris. Kaks maja eemal asus lastearst Haldja Kääri maja. Ta oli mind väiksena tohterdanud.

Esimene mälestus elust üldse – haiglakoridor. Olin kolmeaastane ja mingis soolenakkuses. Dr Haldja Kääri ütles, et mind tuleb haiglasse viia. Vanaisa helistas igaks juhuks veel üle Tähtvere pargi elanud peretuttavale dotsent Leida Keresele. Leida Keres oli füüsik Harald Kerese, Paul Kerese venna abikaasa. Leida Keres tuleb lugeda sõjajärgse Tartu Ülikooli pediaatriaõppe alustalaks ja tema oli vanaisale kinnitanud, et usaldab dr Haldjat ja kui tema juba noore Juhani osas nii otsustas, tuleb haiglasse minna.

Doktor Haldja meenus mulle aastakümneid hiljem, kui Tartu Postimehe toimetajad aasta- ja sajandivahetuse lehte planeerides soovisid sinna midagi erilist-mõtlikku. Käisin siis välja, et kirjutan vanast lastearstist. Lugu ilmuski, pealkirjaga „Haldja Kääri haldjasammud”, ja pärast seda hakkasin dr Kääri juures teed või kohvi joomas käima. Kirjutasin ka üht-teist üles, nii oli huvitavam.

Ühel hetkel andis Haldja mulle mapi, kus leidus tema kirju kadunud abikaasale, luuletusi, päevikukatkeid ja raamatu visandki. Aastaid hiljem mapi sisu lehitsedes tekkis mõte, et dr Haldjal võiks tõesti olla oma raamat."

Mis sidus noort ajakirjanikku ja pensionieas daami?

"See võis olla minu alateadlik äratundmine tarkuse, headuse ja sellise haldjalikkuse suhtes, nagu kiirgas doktor Käärist. Et ta on keegi, kellele mina ja paljud teised oleme saanud ning saame loota ja toetuda. Vanemates inimestes on tarkus kristalliseerunud.

Rääkisime argistestki asjadest, perekonnalood võtsime läbi. Siis, kui inimestel on aega teineteisega rääkida, ka kuuleb midagi huvitavat. Hurmav oli see, et meil ei olnud kohustust – temal rääkida ja minul midagi üles märkida.

Mind on ajakirjanikutöös inimese küsitlemine alati huvitanud. Aega on ju lehetöös selleks enamasti vähe – tund on juba väga pikk aeg. Postimehes oli hommikul kell 10 koosolek, leht läks trükki kell pool kuus õhtul. See tähendas, et pool viis pidi lugu kindlasti valmis olema.

Üksvahe nõudis leping minult 30 lugu kuus. Sellal tekkiski soov, et oleks ometi aega inimestega rohkem rääkida. Siis sa kuulad rohkem ja ka kuuled midagi enamat.

Hiljem läksingi tööle nädalalehte lootusega, et ehk tekib seal ajaleheloo tarvis ja  endagi tarvis rohkem aega. Tegelikult oli Ekspressi kirjutada palju raskem.

2001. aastal avanes võimalus hakata üles tähendama Alam-Pedja looduskaitseala inimeste, vanade kalurite, metsameeste ja mesinike elulugusid. Kujutasin ette, et istun päevade kaupa metsataludes, kuulan inimesi ja Ekspressi loo saan ühe päevaga valmis. Tegelikult läks nii, et seda lugu kirjutasin kuus päeva ja üks kord kuus jõudsin ka Alam-Pedjale. Aga see soov, küsitleda ja kuulata, mul oli ja on. Eriti paeluvad üksikasjad.

Haldja juures kõnelesime näiteks ta varaste lapsepõlveaastate mängust käbiloomadega. Täpsustasime millimeeter haaval, mitu looma ta mängutalus oli. Tammetõrukanad, kuusekäbilehmad ja lehisekäbilambad. Mis värvi olid sel mängupäeval pilved? Ta mäletas! Tohutult huvitav! Kui teritasime tähelepanu mingites lõikudes maksimaalseks, võis meenuda veel midagi ja see maailm avanes uutes kohtades. Nagu laste kaleidoskoop, keerutad ja uued pildid, elamuste ruumid järjest puhkevad. Ma usun, et Haldjal oli endalgi huvitav teha neid omalaadseid mälu-uuringuid."

Millal tekkis dr Haldjal sinu vastu usaldus?

"Arvan, et ta usaldas mind ehk juba varem. Ta tundis me peret. Minu vanaisa, kunstnik Juhan Püttsepp oli talle kunagi oma maali kinkinud. Tähtvere inimesed teadsid üksteist. Ühendav lüli oli ka näiteks keeleteadlane Paul Ariste. Ta tuli, nägi mind, jäi seisma ja küsis: „Mis sa teed siin?” Mina vastasin, et bussi ootan. „No, jah, sa oled üliõpilane või?” küsis tema vastu. „Kelle juures? Professor Trassi juures? Ahaa!” Paari hetkega tekkis usaldus ja rääkisime juba kõigest. Toona oli rohkem tavaks üksteisega tänavanurgal vestelda, sest inimesed käisid rohkem jalgsi, nüüd liigume autodega."

Kui kaua võtab ajakirjanikul inimese avamine aega?

"Sa pead olema ise siiras. Su lubadused peavad vett pidama. Pead tundma sügavalt ja mõtlema kõrgelt. Kui juba teatakse ette, et sind võib usaldada, ollakse vastustes julgemad. See on aastatega ehitatav alus ajakirjanikutöös.

Kui Tartus töötasin, siis paljud teadsid minu isa, kes oli arst, ja vanaisa, kes oli kunstnik ja kunstiõpetaja. Perekonnanimi aitas teinekord suhtlust avada, kui mind ennast ei teatudki. Minu isa Enn-Jaagup Püttsepp töötas Tartus ja mõned aastad ka Tallinnas kopsuarstina.

Vanaisa Juhan astus Pallase kunstikooli esimesel aastal, kui see avati. Ta õppis Eduard Viiraltiga ühel kursusel. Kooli lõpetas vanaisa alles 1929. aastal, sest vahepeal läks ta majanduslike raskuste tõttu Põltsamaale õpetajaks. Hiljem, pärast Pallase lõpetamist, oli ta joonistusõpetaja Tartu Tütarlaste gümnaasiumis ja pärast sõda kunstiinstituudis. Õpetajatööd pidas ta tähtsamaks kui kunstnik olemist. Pensionieas pühendus vanaisa rohkem Lõuna-Eesti maastike kujutamisele: järvesilmad, künkad ja teelooked.

Vajadus nende maastike järele tundub mulle olevat lausa pärandatud. Kui helistan mõnele tuttavale ja ta teatab, et on Pariisis või Hispaanias, siis vastan uhkelt, et mina olen ikka Nõgiarus, Nõos, Puhjas.

Vanaisa Juhan ise sündis sealkandis lausa karjateel. Rõhu külas Kirassere talus elanud vanavanaisa Jakob oli talu pärija, vanim poeg, aga ta armus teenijatüdrukusse. Vastu vanemate soovi võttis kätte ja abielluski Mariega,  langedes nõnda omas talus sulase seisusesse.

Vanavanaema Marie pani parajasti põllul rukist hakki, kui sünnitus algas. Hakkas Marie siis kodu poole minema, aga ei jõudnud kohale ja vanaisa Juhan sündiski sealsamas karjateel. See tõsiasi on kuidagi tugevalt mu veresoontes sees."

Kas pärinemine arstide perest andis oma osa, et dr Haldja jutud tundusid huvitavad?

"Otseselt küll mitte. Tõesti, nii isa, ema kui ka mu õde on õppinud Tartu Ülikoolis arstiteadust, ema lõpetas ülikooli küll defektoloogina. Tädi Epp Lainevee oli lastekirurg ja tema abikaasa Teet Lainevee töötab praegugi arstina. Mäletan kodust pikki vestlusi haiglateemadel. Siis mõtlesin, et ei lähe kunagi arstiks õppima, see elukutse tundus nii vaevaline ja haiglaolud viletsad. Aga arstid mulle sümpatiseerivad ja tohtri elukutse on valinud ka mu vanem tütar Pääsu, kes õpib praegu ülikooli viiendal kursusel."

Mida on ühist arstil ja lugude üleskirjutajal?

"On ühist küll. Kui ajakirjanik inimesega räägib, on see sündmus. Kui ilmub lugu, siis seda enam. Olen sedasorti ajakirjanik, kes tahab, et isikulugu tekitab inimesel hea tuju, sooja tunde. Et kui lugu ilmub, on ka mu lugeja päev päikselisem.

Kui päev on päikselisem, kui inimene tunneb end hästi, siis ta hingab rahulikumalt ja on tervem. Võib ka nii öelda, et üks head meeleolu tekitav ajalehelugu on kui pits konjakit või klaas viskit."

Raamatu kirjutamiseks peab olema alati tõuge. Miks see raamat nägi trükivalgust alles nüüd, aastakümneid hiljem?

"Dr Haldja aastalõpulugu oli vahepeatus sajandivahetuse lugude seerias, mida tegime igapäevaselt Postimehe tagaküljele koos Toomas Sildamiga. Sellega kaasnes Eesti turismitaludes ööbimine, ühest linnast teise sõitmine. Nii kuu aega. Koju saime nädalalõppudeks. Mäletan, et teel olles peatusime ajalehe Sakala toimetuses, kus sina tollal eestvedajaks olid. Sellest ajast on meelde jäänud helge moment Sakala köögitoast, sealsest sõbralikkusest, külalislahkusest. Seepärast otsustasingi kirjutada sulle kui praegusele ajakirja 60+ peatoimetajale, et dr Haldja lugusid avaldamiseks pakkuda.

Olen küll endale pähe võtnud, et ise oma lugusid kuhugi ei paku. Kavatsen seda liini vaatamata väikestele jõnksudele edasi hoida."

Doktor Haldja kreedost tuleb välja tõik, et loodus on ülim, kõige tähtsam. Mida me peaksime loodusest õppima?

"Me ise oleme selgesti osa loodusest, ses mõttes ei saa me loodusest õppida, saame endas ununenut taas meelde tuletada. Minu meelest ei ole suurt vahet minul ja sellel rasvatihasel, kes mu akna taga käib. Mõlemad oleme ühesugused Jumala elukad. Elame ühes maailmas, küll eri tasanditel, tõsi, käitume vahel ka sarnaselt.

Lugesin ajalehest hea sõbra Ingmar Muusikuse fotolugu laululuikedest. Ta kirjutab, et laululuiged tunnevad üksteist ära nokamustri järgi. Meie ei oska neid mustreid märgata. Nemad oskavad ja elavad hea õnne korral kogu elu koos.

Inimene ei ole looduse reguleerija. Seda võiks rõhutada. Hakkab ebameeldiv, kui kuulen näiteks, et peame huntide arvukuse reguleerima 200 hundi piiresse. See paneb võpatama. Hundid ju ei deklareeri, et nad soovivad hoida Eesti inimeste arvukust alla ühe miljoni. Jaht võib olla, aga sellestki tuleks kõnelda austusega jahitavate vastu."

Dr Haldja raamatu lõpus on ka tema eluloost, kreedost. Mis tema elutarkustest on sulle enim meelde jäänud?

"See on kusagilt kumav arusaamine, et murele on alati mingi lahendus. Absoluutselt alati. Et kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Et üks doktor Haldja on alati olemas. See kehtib. Et see parem pool on ülekaalus ja kusagilt ikka kumab valgus. Nagu see küünlatuli, mis Tähtveres ühe maja aknast teise aknasse paistis."

Mis sa arvad, mida dr Haldja selle raamatu kohta ütleks?

"Ta on juba ehk öelnud. Kirjutasin seda raamatut, kujutades endale ette dr Haldjaga jutuajamist. Me nagu rääkisime oma jutte edasi. Niipalju, kui mul õnnestus seda õhkkonda taasluua."

Kui palju aitasid sind neid jutte kirjutades praegu praktiseerivad arstid?

"Raamat ei saanud olla vaid unelev-unistav, tal pidi olema ju mingi päevakajaline pool. Loodan, et temast on tõesti ka praktilist abi noortele peredele. Ka ise õppisin. Olin kriimustust ikka viinaga tupsutanud, arvates, et viin puhastab selle korralikult ära. Aga dr Toomas Ellerveelt sain teada, et see hoopis lõhub haava. Tuleb ikka leebemat antiseptikumi peale panna."

Foto:

Tol pärastlõunal, kui Postimehe ajakirjanik Juhani Püttsepp dr Haldja Käärit aastalõpuloo jaoks küsitles, oli Toomas Huik parasjagu Tartus, mis oli tavatu, sest ta oli Tallinna toimetuse fotograaf. „Sellest, kuidas Toomas Huik pildistas, olen ise väga palju õppinud,” räägib Juhani Püttsepp. „Ta maalis neid fotosid, portreteeris inimest. Ühe pildi tegemine võis võtta paarkümmend minutit. Dr Haldja seisis, nagu ta oli. Mäletan Toomas Huigi rahulolu, kui ta oma töö lõpetas. Ta ütles mulle isegi, et väga hea, et just tema sai kaasa tulla,” mäletab Juhani Püttsepp.

TOOMAS HUIK

Lisad

RAAMAT
„Doktor Haldja lood”

Raamat põhineb Tartu lastearsti Haldja Kääri (1921–2008) elul ja kogemustel. Lisaks on autor kasutanud mitmete arstide, pereõdede ja apteekrite nõuandeid ning ämmaemandana töötanud ema Linda Püttsepa kogemusi.

Autor Juhani Püttsepp.
Illustreerinud Maria Kooskora.
Toimetanud Eve Rohtla.
Välja andnud ASi Postimees Grupp kirjastus Post Factum.

Juhani Püttsepa ema: meid ühendab Robert

"Abielludes sattusin elama Tähtverre, imekauni pargivaatega teise korruse korterisse. Külalistetoas tervitas mind Robert. Luukere seisis massiivse musta kirjutuslaua ja Steinway tiibklaveri vahel nurgas. Ta kõrval asus kõrgetel jalgadel lauake telefoniaparaadiga. Robert mõjus selle eestiaegse mööbli keskel huvitavalt – ta sobis sinna. Kui keegi käis telefonil, võis kiiruga juhtuda, et oli kuulda Roberti kondiklõbinat. Eriti intensiivselt reageeris Robert põrandapesule.

Minu peigmees Enn Püttsepp õppis arstiteaduskonnas, tegin ka ise eksamid sinna teaduskonda. Juba esimesel semestril tirisin Roberti magamistuppa sooja valge glasuurahju kõrvale ja seal, kohvitass käes, õppisin tundma inimese luid ja lihaste kinnituskohti.

Robertil oli ilusaid mittetöiseidki hetki, kui tulid külalised, sünnipäevad, aastavahetuspeod, siis võeti ka Robert kampa. Võeti ta käsi pihku, kallistati teda, tehti pilti, filmiti.

Ühel hetkel läks Robert rändama, kuhu ja kelle juurde, ei mäletanud hiljem kahjuks keegi. Minu tütar Kristiina, kes lõpetas arstiteaduskonna, ja lapselaps Pääsu, kes seal praegu õpib, on pidanud läbi ajama ilma Robertita.

Seoses Juhani raamatu „Doktor Haldja lood” ilmumisega sain teada Roberti päritolust. Ta kuulus samas korteris elanud arstiteaduse tudengile Maara Kuldverele. Maara juures käis Saksa okupatsiooni ajal anatoomiat õppimas tema sõbranna Haldja Kääri, hilisem Tartu lastehaigla peaarst ja meie perekonnatuttav. Kui Maara pere põgenes sõja lõpul Saksamaale, asus nende korterisse elama maalikunstnik Juhan Püttsepp oma perega, kes varem oli elanud maja alumisel korrusel.

Maara ja Haldja ühisest anatoomiaõppimisest, ilmselt 1942. või 1943. aastal, on tehtud ka antud foto. Taustal seesama soe valge glasuurahi."

Linda, Juhani ema

Jõgi, roosid, raamatud

Juhani on sündinud Tartus. Lõpetanud Tartu 1. Keskkooli (Hugo Treffneri Gümnaasium) ja saanud Tartu Ülikoolist bioloogi kutse. Tegelnud üheksa ametiga, millest praegu on tähtsamad lastele raamatute kirjutamine ja Maaülikooli loodusteaduste kooli eestvedamine.

Elame Peedumäel, Tartust 25 kilomeetri kaugusel, Elva jõe ääres. Jõgi paistab kätte ka maja akendest, maja ehitas Juhani vanaisa, kunstnik Juhan Püttsepp.

Jõgi on mitmes mõttes tähtis, sest Juhani on jõeinimene – paigalpüsimatu, pidevas liikumises. Jões käivad Juhani ja meie tütar Anni Marie, vahel ka Juhani vanemad lapsed suviti suplemas. Oma väikese paadiga, mis kannab nime Põhjatihane, toob Juhani koju nii mõnegi piraka haugi, sekka ahvenaid ja harva eksib õnge otsa ka turb.

Kümmekond aastat tagasi istutasime koduakna alla paarkümmend punast eri sorti roosi. Praeguseks on erivärvilisi sorte viiskümmend ja mäekülg maja ees juba põõsastega kaetud. Rooside eest hoolitsemine on Juhanile heaks puhkuseks, sunnib toolist tõusma.

Ilmselt ei saagi lastele luua, kui kirjutajas endas poleks mõni tera lapsemeelsust. Nii näiteks tellib Juhani endale igal aastal Inglismaalt sünnipäevakingituseks kena portselannuku. Ning kui talle tundub, et mõni nukupere liige vajab hädasti uut kleiti, seavad nad koos sammud otse õmbleja jutule. Stiilne tulemus paneb särama nii nuku kui ka Juhani. Raamatusse „Toad täis nukkude juttu” ongi ta kirja pannud oma esimeste nukkude elulood.

Juhani kohe ei saa ilma koerata, truu sõbra ja teekaaslaseta. Koer Saku auks on tema juhtumised jäädvustatud raamatusse „Gibraltari laevakoerte ühing” ja meie koera Susi perre saabumise lugu teosesse „Vanaema, kes muutus kutsikaks”. Juhani on ka ise oma raamatuid illustreerinud, näiteks suuresti Peedumäe meeleoludest kantud „49 aastaaega”.

Ning kunstnik Johannese kummaliste lugude peategelases võib ära tunda Juhanit ennast – ühtaegu nii murelik kui muretu, peaasi, et hing sees, süda valla ja väike säde silmanurgas.

Aila, Juhani abikaasa

Väljavõte Haldja Kääri eluloost

Kui doktor Kääri nooremale tütrele Marele pandi kaheaastaselt leukoosidiagnoos, kaotas ta lootuse.

„Abikaasa ütles, et tema tütar ei tohi surra, peab juhtuma terveks tegev ime,” meenutas Haldja. „Aga mina teadsin, et pole olemas ravi, mis võiks Mare päästa.”

Lastehaigla labori töötajad varjasid Haldja eest ta tütre vereanalüüse, et säästa oma peaarsti.

„Ise olen ma tõe poolt, kui raske see ka oleks. Haigete laste emadega rääkides pidasin õigeks mitte varjata, kui oli oht, et võib minna ka halvasti. Ka oma lapsi kasvatades pole ma neile pettust, varjamist ja asjatute illusioonide loomist õpetanud.”

Tütar Mare elab praegu oma nelja lapsega Rootsis. „Ei juhtunud imet. See oli üks teine haigus, mis sarnanes leukoosiga,“ võttis doktor Haldja kokku oma arstipraktika kõige õnnelikuma lõpuga juhtumi.

Tagasi üles