Aastavahetuse ilutulestik võib loomadele füüsilist valu tekitada

Kogemustega koolitaja Jana Juhkam on oma koertega korduvalt võistlustel ning näitustel edukalt osalenud. Foto: Erakogu

Aastavahetus on teadagi täidetud ilutulestikuga. Paraku ka loomadega, kes paugutamisest paanikasse sattunutena kodust ära jooksnud.

Valga loomade varjupaiga juhataja Helle Raja sõnul on uue aasta alguses liikvel palju segaduses loomi, keda ka varjupaikadest taga otsitakse. Alati aga ei jõua loomad varjupaika, vaid eksivad ära, nõrkevad ja külma ilmaga ka hukkuvad.

«Levinud on arusaam, et vaid koerad kardavad pauku. Üks minu kassidest aga satub ka toas paanikasse ja jookseb edasi-tagasi. Ka linnud tõusevad paukude peale lendu,» lisas ta. Kuigi kõik loomad paugutamist paaniliselt ei karda, häirib see Raja sõnul tegelikult kõiki loomi-linde.

Miks loomad pauke kardavad?

Eesti Kennelliidu atesteeritud koolitaja, Valga koerteklubi juhatuse liikme ning treeneri ja Valga loomade varjupaiga töötaja Jana Juhkami sõnul on koerte kuulmine palju teravam kui inimestel. Neljajalgne koduvalvur kuuleb palju kõrgemaid helisid kui inimene ja tema kuulmisteravus on kordades suurem. Nõrka heli, mida inimene ei kuule kolme-nelja meetri kauguselt, suudab koer kuulda mitmekümne meetri tagant.

Eriti tugevad helilised ärritused, nagu näiteks paugutamine, tekitavad koertel lausa valuaistinguid.

«Samal põhjusel kardavad mõned loomad äikest ning reageerivad paugutamisele haukumisega või on ärritunud. Nagu tahaksid valvesse minna, kedagi rünnata või kodu kaitsta. Kõige rohkem häirib loomi, kui paugutatakse lähedal õues või tänaval,» selgitas Juhkam, kellel on kodus saksa lambakoerte kasvandus Schwarz Geist.

Juhkami sõnul on paugukartus kas geneetiliselt kaasa sündinud või mõnes halvas situatsioonis omandatud. Ka koerte kuuletuskoolituse eksamil on sees paugukatse, kus stardipüstolist lastakse ja koer peab rahulikuks jäädes oma sooritust edasi tegema. Selline katse on vajalik koera närvikava kontrollimiseks.

«Üldjuhul jäävad koerad eksamil rahulikuks, kuid on ka erandeid. Seda saab ka treenida, kuid see õnnestub siiski rohkem kutsikate või ebakindlate koertega. Kellel juba välja kujunenud paaniline paukude kartus, see enam ei õnnestu,» selgitas Juhkam.

«Mul on praegu kodus neli koera, kes pauku ei karda, ja üks kutsikas, kes muutub pauke kuuldes küll närvilisemaks, aga eriti ei reageeri. Tema koolitamisel võtan abilise, kes samal ajal kui mina koeraga mängin või talle midagi head annan, lähedal pauku teeb. Nii seostub koeral paugutamisega hoopis mingi meeldiv tegevus,» õpetas Juhkam.

Kuidas loomi kaitsta?

Kindlasti ei tohiks Juhkami arvates koera kaasa võtta üritusele, kus läheb paugutamiseks, samuti mitte vabaõhukontsertidele, kus liiga vali heli. Naise sõnul peaks ilutulestiku ajaks õuekoerad tuppa tooma.

«Eriti sel juhul, kui on teada, et nad kardavad ja paanikasse sattuvad. Ka ketikoerad võivad ennast lahti rebida ja joosta päris kaugele. Suur koer võib ööpäevas läbida 20 kilomeetrit, oleme nii kaugelt leidnud päev varem kodust ärajooksnud koeri,» rääkis Juhkam.

Pauku kartvat looma peaks enda juures hoidma, rahustama ja andma koerale mingit närimist, soovitas Juhkam. «Kardinad võiks ette tõmmata ning panna käima rahustav muusika või telesaade. Kuna mina olen siin karjajuht, ei tohiks koerale näidata, et tunnen end ebakindlalt ja hakkan seetõttu koera silitama. Pigem tuleb jätkata tavapäraseid tegevusi. Küll võiks silitades rahustada paanikas kasse.»

Veel pani ta südamele, et kindlasti ei tohi looma karistada ega temaga pahandada, sest see vaid võimendab hirmu ja tekitab arusaamatust.

Loomade rahustamiseks on loomakliinikutes müügil ka rahustid, mida enne ilutulestikku loomadele anda. Raja kogemuse kohaselt käsimüügiravimid reeglina siiski suure paugutamise puhul ei aita ja kui on teada, et koer väga kardab, võiks aegsasti pöörduda loomaarsti poole ja lasta midagi tõhusamat välja kirjutada.

Eksinud loomad tänavatel

Kui koer on siiski jooksu pääsenud ning tekib kahtlus, et ta enam tagasi tulla ei oska, tasub tema otsimist alustada lähiümbrusest, aga kindlasti ka varjupaigast. Otsimisel on abiks tuttavad, sotsiaalmeedia, samuti võib avaldada kuulutuse.

Tänaval hirmunud looma nähes tavaliselt midagi teha ei saa, eriti kui ta jookseb. «Tagaajamine siin ei aita, pigem tuleks jääda rahulikuks ja kutsuda looma enda juurde. Tasakesi toitu või maiustusi maha asetades või visates võiks püüda koera tähelepanu võita,» on Juhkami sõnul loomad uudishimulikud ja tulevad vaatama, mis maha pandi.

«Siis võiks maha kükitada, et ennast väikseks teha, nii et loom ei kardaks, ning toitu pakkudes püüda koeraga kontakti luua. Proovi hoida looma enda lähedal, et ta ära ei jookseks, ja kutsu varjupaik järele. Ega rohkem muud teha ei saagi,» õpetas Juhkam.

Juhul kui ärajooksnud koer toimetatakse varjupaika, on ta kindlas kohas ja esimesel võimalusel antakse omanikule tagasi. «Hea oleks, kui loomal oleks mikrokiip või kaelarihma küljes vähemalt omaniku andmed. Samas oli meil hiljuti juhus, kus kodunt ärajooksnud koer oli kaotanud oma kaelarihma. Seega mikrokiip oleks kindlam,» ütles Raja.

«Valga loomade varjupaik vastab kõnedele tööpäeviti kella 9–17, töövälisel ajal saab jätta häälsõnumi ja püüame reageerida väljakutsele ja hädasolijale tagasi helistada esimesel võimalusel,» lubas Raja.

«Paugutamine aasta lõpus on inimeste puhul väga enesekeskne, sageli ei mõelda loomadele ega lindudele, kellega me linnaruumi jagame. Nemad küll aastalõpu ilutulestikust rõõmu ei tunne,» lisas Juhkam.

KOMMENTAAR

Tuuli Kalberg, ERGO varakahjude käsitleja

«Kui koer on kindlustatud, tuleks kadumisest esimesel võimalusel teavitada ka kindlustusseltsi, sest ka koera otsimiseks tehtud kulutused, näiteks avaldatud tasulised teated, kuuluvad lepingus kokkulepitud summas hüvitamisele. Kui jooksus olnud koer on vigastada saanud, siis hüvitatakse ka ravikulud.

Sagedased on ka sellised olukorrad, kus ehmunud koer põhjustab kellelegi teisele varalist kahju. Sellises olukorras vastutab selle eest ikka koeraomanik. Kahju võivad põhjustada kõik koerad, näiteks segaduses olles end kaitsta püüdes, üles hüpates ja riided rikkudes, kedagi pikali joostes või auto ette tormates.

Sellisel juhul aitab peremeest vaid sõlmitud kindlustusleping, mida saab sõlmida igale koerale vanuses neli kuud kuni seitse aastat. Oluline on vaid, et koer oleks kiibistatud. See, kas koeral on tõupaberid või mitte, ei oma tähtsust.»