Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/02/529531t1h1097.jpg)
Lõpuks on ka riigimeestele selgeks saanud, et lood maksude kogumisega Eesti kütuseturult on ikka väga halvad. Paraku jõudis see teadmine kohale kolm aastat liiga hilja. 2010. aastal toime pandud mootorikütuste käibemaksupettuste tulemusel jäi Eesti riigil saamata ligi miljard krooni.
Eelnenud kahe aasta summade alalaekumistest ei ole keegi avalikult rääkinud. Tõenäoliselt saanuks me neist kokku veel ühe miljardi ja seda riigile nii raskel ajal, mil rahakärped enamikel elualadel igapäevane nähtus.
Maksupettused pannakse peamiselt toime kütuse aktsiisilaost väljaviimisel, mil kauba tarbimisse lubajal tekib kohustus deklareerida ja hiljem ka tasuda käibemaks. Tasumist reeglina aga ei järgne. Maksetähtaja saabudes on firma varatu ja pankrotis.
Nüüd võetakse kasutusele uus ettevõte ning sama skeem kordub uuesti ja uuesti. Selliste petturfirmade eluiga kütusekäitlejana on keskmiselt 70 päeva ja oma elutsükli jooksul jõutakse riigile tasumata jätta käibemaksu suurusjärgus 800 000 eurot. Eesti kütuseturult kogutava käibemaksu summa oli 2010. aastal hinnanguliselt 2,7 miljardit krooni – seega jäi kogu turu mahust riigil saamata 25–35%.
Olukorra muutmiseks võttis Riigikogu vastu vedelkütuse seaduse muudatused. Seaduseparandused tagavad suure tõenäosusega turu korrastumise ja muudavad kirjeldatud maksupettuste toimepaneku võimatuks või siis väga keeruliseks.
Uue seaduse kohaselt rakendatakse alates 1. aprillist 2011 kaheastmelist tagatiste süsteemi: juba tarbimisse lubatud kütuse müüjatele ehk tanklatele 100 000 eurot ja neile, kes müüvad kütuse aktsiisilaost tarbimisse – importöörid, aktsiisilaopidajad, edasimüüjad – miljon eurot.
Erandi saavad väiketanklad, mis on silma paistnud korraliku maksekäitumisega ning mille omanikud ja juhid on puhta minevikuga – nemad võivad maksuameti vastaval otsusel tagatisnõudest pääseda.
Kehtestatavatele uutele ja radikaalsetele meetmetele vaatamata jääb õhku küsimus, miks võttis probleemiga tõsisemalt tegelema asumine aega kolm aastat. Kellele selline venitamine lisaks maksupettuste organiseerijatele veel kasulik oli?
Nagu mainitud, hakkab «päästev» seadus kehtima 1. aprillist. Lähtuvalt eespool toodud petturfirmade elutsüklist, saabub seaduse tegelik mõju aga alles aasta teisest poolest, mis tähendab, et maksupettused kütuseturul jätkuvad veel vähemalt pool aastat ja 2011. aasta jääb riigil tõenäoliselt saamata veel pool miljardit maksukrooni.
Kogu loo iroonia seisneb aga selles, et isegi kui suudetakse lõpuks lokkavale hämarale ärile piir panna, ei juhtu enamusega, kes reaalselt meie kõigi taskust varastasid, mitte midagi. Põhisahkerdajad liiguvad teistele jahimaadele otsima uusi JOKK-skeeme, mis võimaldavad kiiresti raha teenida, petukaupa müünud tanklad aga «hakkavad korralikeks» nagu poleks midagi juhtunudki. Ainult rahaline seis on vahepeal oluliselt paranenud.
Kirjeldatud petuskeem ei toimiks, kui poleks nõudlust – kui poleks tanklate omanikke, kes pakutavat üliodavat kütust ostavad ja selle siis heausksele tarbijale suure vaheltkasuga maha müüvad. Ka tavatarbija, kes oma autot sellistes tanklates tangib, muudetakse sisuliselt maksupettuses osalejaks.
Viimase paari nädala jooksul meedias kajastatu on hämara loo saladuseloori veidi kergitanud. On hakanud selguma, kes on kes Eesti kütuseturul. Ajalehe Äripäev vahendusel tehtud üleskutsega avalikustada kõik tarnijad, kellelt 2010. aastal mootorikütuseid osteti, ühinesid aga vaid üksikud.
Mida siis suuremal osal varjata on? Tuntud kodumaine kütusefirma salatseb ja avaldab oma tarnijad valikuliselt. Miks? Vaikimist põhjendati niinimetatud «konfidentsiaalsusklausliga» tarnelepingutes. Tegelikult on jutud tarnijate nimedest kui ärisaladusest otsitud põhjus.
Konfidentsiaalsed on tarnelepingute tingimused, aga neid ei ole ju keegi avaldada palunudki. Poest vorsti ostes on ju üsna loomulik, et kätesaadav on info tootja, maaletooja ja/või edasimüüja kohta. Omades infot, saab teha otsuse, kas kaup mulle sobib või tundub kahtlane ja otsustan teise toote kasuks.
Ka kütusefirmade tarnijate nimed tuleks edaspidi valdkonna läbipaistvuse ja klientide parema informeerimise huvides kohustuslikus korras ja kontrollitult avalikustada. Endiselt sooviks teada, millised tuntud ja tundmatud nimed senini vaikivate kütusefirmade 2010. aasta tarnijate nimistikus figureerivad.
Isegi kui kogu skeem on algusest peale juriidiliselt korrektne ja maksukroonide ning -eurode omastajad ei karistata, on tarbijal õigus valida, kas osaleda maksupettuses või tankida oma autot ausate müüjate tanklates.
Kütusemüüjaid, kellele riigi ja selle elanike käekäik korda läheb, ei ole väga palju järele jäänud, aga nad on kindlasti olemas. Kuid kuidas teha vahet ausate ja ebaausate vahel? Täna on paraku ainus kriteerium kütusefirma tegevuse avatus ja läbipaistvus.
Ausalt käitumine on oluline. Ka maksude aus maksmine on ülimalt tähtis. Kuigi lõhnalt, värvilt ja muudelt omadustelt on aus ning ebaaus kütus ühesugused, siis tegelikult me kõik teame, et ühiskonnale on vahe suur. Ja meile endile ka. Nagu vanasõna ütleb: «Ausa hõlma ei hakka keegi».