Päevatoimetaja:
Mati Määrits

Harrastusluuletaja loomeind raugemise märke ei näita

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Valgalanna Veera Kasimova ammutab oma luuletustele inspiratsiooni loodusest, inimsuhetest ja ümbritsevast elust. Pensionile jäädes on produktiivne harrastusluuletaja avaldanud juba viis luulekogu, millest viimane nägi trükivalgust eelmise aasta lõpus.
Valgalanna Veera Kasimova ammutab oma luuletustele inspiratsiooni loodusest, inimsuhetest ja ümbritsevast elust. Pensionile jäädes on produktiivne harrastusluuletaja avaldanud juba viis luulekogu, millest viimane nägi trükivalgust eelmise aasta lõpus. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Äsja ilmus trükist valgalanna Veera Kasimova neljas värsikogu. Kaante vahele on saanud pea 120 luuletust loodusest, inimestest, tunnetest ning elust enesest.

67aastane pensionärist harrastusluuletaja hakkas aktiivselt värsiloomega tegelema viis-kuus aastat tagasi, mil koduseks jäi. «Luuletusi loodusest ja loomadest ning lähedastest inimestest aga hakkasin kirjutama kuueselt karjas käies.»

Värsse on vahelduva eduga sündinud kogu elu: klassikaaslastele, sõpradele, töökaaslastele, tuttavatele tähtpäevadeks ja üritusteks. Enamik on rännanud sahtlisse. «Alles siis, kui koduseks jäin, pühendusin täielikult oma suurele kirele,» nentis Kasimova.

Tagasi üles