Video: looduse loominguna tekkisid jõele jäätaldrikud

Holdres on Õhne jõele pakase mõjul tekkinud omapärane loodusnähtus: veel vastupäeva keerlevad jäätaldrikud, millest suuremate läbimõõt ulatub 70 sentimeetri kanti.

Holdrelanna Ülle Järlovi sõnul, kes aeg-ajalt tammisillast üle sõidab, köitnud veevoolus ringlevad ja samal ajal tiirlevad jäätaldrikud tema tähelepanu pärast viimast suuremat külmalainet. Seda, et krõbedate külmakraadide ja kärestikulise vee koosmõju siin sellise tulemuse annab, on ta varemgi märganud. Külmade saabudes on tal välja kujunenud isegi juba teatud ootused.

Ka üsna jõe ääres ja nimetatud koha vahetus läheduses elav Valentina on enda kinnitusel taolist pilti pea igal talvel näinud ega imesta selle üle enam ammu. «Vahel saab terve talv neid näha ja sulavad alles kevadeks,» kinnitas eakas naine, kes jõekääru naabruses juba pikka aega elanud. Valentina on enda sõnul näinud ka kogukamaid jääkettaid kui praegu veel keerlevad kuni 70sentimeetrised moodustised.

Tavapärane vaatepilt, ometi nii eriline

Jutuajamistest järelduski, et kohalikele – erinevalt juhukülalistele, nagu meie – on jõel ulpivad ja aeglaselt ringiratast triivivad jäätaldrikud tavaline nähe. Küll aga sunnib see neidki peatuma ja pilgu jõele heitma. «See oli mullegi väike üllatus, kui üle silla sõitsin ja avastasin: oh, mis kena vaatepilt!» kirjeldas Järlov.

«See oli päris põnev. Läksin pojale töö juurde järele, ja kui üle silla sõitsin, ei saanud kohe teisiti, kui jätsin auto seisma ja jäädvustasin mõne pildi ja tükk aega jälgisime jäämängu. See on ilus, kui veevool paneb jääkettad pöörlema ja ringiratast tiirlema – ei saa lihtsalt niisama mööda kõndida,» kirjeldas ta oma emotsioone.

Huvitavad loodusnähtused on naise sõnul teda alati köitnud – ka Eestis ringi sõites püüab ta neid alati tabada. «Kõige tähtsam ongi märgata, mis looduses toimub, eriti veel lähiümbruses.»

Esineb paisualustes jõelõikudes

Teaduslikust vaatenurgast ei ole nähtuses siiski midagi eriskummalist. Tartu Ülikooli loodusgeograafia õppejõud Arvo Järvet tõdes, et paisualustes jõelõikudes esineb seda üsna sageli ning sel viisil tekkinud jäätükke nimetatakse taldrikjääks – on nad ju taldrikukujulised.

Kuigi Järvet konkreetset olukorda oma silmaga ei näinud, selgitas ta fotode ja kirjelduse põhjal võimalikku tekkeviisi. «Need on veevoolu toimel lahti murdunud kaldajää tükid. Kaldajää tükikesed võivad ka ühineda, nende vahele tekkiv jää seob nad tervikuks, moodustades suuremaid jäätaldrikuid,» selgitas Järvet.

Jäätaldrikud on teadlase sõnul kujunenud ebakorrapäraste jäätükkide pöörleval liikumisel, kus servad vastastikku kokku puutudes ja hõõrdudes ümarduvad. «Paisust allpool olevais jõelõikudes on tegemist mitmekesiste voolutingimustega, sealhulgas võib kalda lähedal esineda ka tagasivool. Neis kohtades ongi soodsad eeldused taldrikjää moodustumiseks.»

Suur kunstnik Loodus

Taldrikute teke on tunnuslik just jääkatte moodustumise algusperioodil, kui jää on õhuke ja vool saab jäätükke lahti murda. Algselt on jäätükid pärit kas kaldalähedasest osast, kus külmade ilmade aegu tekkis jääkate kõigepealt, sealt murdis vool tükikesi lahti, neid võis ka paisust alla tulla.

«Kuna jäätükid on paisu all lõksus, on nad seal vee keeriselise liikumise tõttu voolu vahetul toimel veelgi enam kujundatud. Nad on altpoolt ümarkoonusjad: see omakorda soodustab nende keerlemist, mis lihvibki servad ümaramaks.»

Järvet on paisualustes jõelõikudes näinud väga mitmekesiseid jää vorme, ümarad vormid on tavalised juhul, kui on piisavalt vaba ruumi ringvoolu tekkimiseks. Jäätükk võib iseenesest olla väga ebamääraste servadega, aga ringliikumine põhjustabki servade ümardumise ja jäätüki koonusja põhiplaani kujunemise.

«Nähtust saab jälgida pikka aega, kui on piisavad külmakraadid ja jäätükid on piisavalt paksud ja tugevad – õhemad murenevad voolu toimel kiiresti. Möödunud nädala teisel poolel olid taldrikjää tekkeks soodsad tingimused, külm moodustas piisava paksusega jää ja seal on ka piisavalt pikk jäävaba lõik,» oli Järvet kirjeldatud paisuümbruse veekoguga hästi kursis.