Vaikelu Lõves on petlik

Külaelust räägib Endel Kubo, et siin on päris hea elada ja ega teisiti oskakski. Linnaelu ei kujuta mees ettegi. Siiski peab olema auto õuel ja leht postkastis. Foto: Lea Margus / Valgamaalane

Keset töönädalat Lõvele sattuja naljalt hingelist ei kohta. Vaikus. Koer haugub. Lähedal töötab saag. Seangi sammud sinnapoole. Sepikojast möödudes ja mõisa endisaegse moonakamaja poole minnes kohtan külamees Aaret, kes on töö hetkeks katkestanud.

Küsin teed Lõve endise algkooli juurde. «Haridust vaja? Kas tuli puudu?» nöökab mees tõsiselt. «Ei, see ei ole siin. Lähete Pori peale, see jääb paremat kätt. Siit kaks kilti,» juhatab ta siis asjalikumalt edasi. Mees ütleb, et ei ole põline lõvelane, siin alles kuus-seitse aastat elanud. «Mis siin viga? Ei, ei ole vaja pilti, ma ei ole fotogeeniline,» tõrjub mees ja ütleb, et kui küsimusi rohkem ei ole, läheb tagasi tööle.

Merike Kornilov aga, nähes, et tema kodu väravas seisin, hõikab teiselt poolt järve, et kohe-kohe tuleb koju. «Ma ju nägin, sa tulid mulle vastu,» tervitab ta rõõmsalt. «Viisin naabrinaist koju.»