«Maret» ja «Teele» said oma seltskonda «Tiina»

Kartulipaneku aja lähenedes tunnevad inimesed ka rohkem huvi saada olevate sortide vastu. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti taimekasvatuse instituudi Jõgeva seemnekeskusest küsitakse seemnekartuleist kõige sagedamini «Maretit» ja «Teelet» ning nostalgiasordina üha enam ka «Jõgeva kollast».

Varane «Maret», mis on hea pudrukartul, on tänavu kevadel juba läbigi müüdud. Uus sort «Teele» kanti sordiregistrisse 2013. aastal, seemet hakati müüma 2015. aastal ja see on seni väga hästi vastu võetud. Uudsena on sordilehel «Tiina», mida tänavu veel seemnekartulina osta ei saa.

«Teele» aretaja Aide Tsahkna ütles, et see on ilusa kujuga kollane mure keskvalmiv kartul, mis ei kee pudruks ja on keskmise haiguskindlusega. «Ta on ka suhteliselt lehemädanikukindel,» märkis Tsahkna.

Nime sai sort aretaja ema mälestuseks. «Mu ema nimi oli Teele ja isal Arno. Soovisin järgmisele sordile panna nimeks «Arno», aga see oli juba olemas. Pärast pikka kaalumist otsustasime valida siiski naisenime, sest Eestis on viimasel ajal kartuliaretajad olnud naised. Nõnda saigi uus sort eesti naisenime – «Tiina». Nimes võib näha ka klassikat ja mõelda «Libahundi» Tiinale,» rääkis Aide Tsahkna.

Kui ühe kartulisordi sünniks kulub keskmiselt kümme aastat, siis Eesti kõige uuema sordi «Tiina» aretamiseks läks 13 aastat. Aide Tsahkna sõnul on kuulda kurtmist, et Jõgeva kartulisordid kipuvad olema jahused ja katki keema, ning seepärast võetigi eesmärgiks aretada natuke vesisem ja väiksema tärklisesisaldusega kartul, mis sobiks hästi ka suurköökidele. Tulemuseks on «Tiina» «ema» Aide Tsahkna sõnul ümarovaalne kollase koore ja sisuga, kiduussi- ja vähikindel A/B-tüüpi sort.

«Maitselt on ta keskmine,» nimetas Tsahkna proovimistulemuse. «Aga mis puutub maitsesse, siis igaühel on siiski oma arusaam sellest, milline on üks maitsev kartul,» lisas ta.

Igatahes on Eesti sordilehele kantud uus salatikartul «Tiina», mille koorimiskadu on võrdlemisi väike, mistõttu sobib see ka suurköökidele. ««Teele» koorimiskadu oli masinaga koorimise katses tänavu 10,5 protsenti ja see on super tulemus. Võrdluseks: «Tiinal» oli kadu 27 protsenti. Aga see sõltub väga palju aastast. Kui kipub olema näiteks traat­ussirohke aasta, tuleb noaga mõned kohad veel lisaks välja võtta,» selgitas Aide Tsahkna.

Üha rohkem on Jõgeva seemnekeskusest küsitud ka «Jõgeva kollase» seemet. Et see on vana sort, on Tsahkna sõnul seda raske ka seemneks kasvatada, sest ollakse kimpus viirushaigustega. «Oleme «Jõgeva kollase» võtnud säilitussordiks. Samuti plaanime võtta säilitussordina tagasi «Ando»,» rääkis Tsahkna.

Meelissordid, mida Jõgeval seemnekartuliks on kasvatatud, on Hollandi sort «Bellefleur», mis on «Laura» järglane, ja Saksa sort «Birgit». Mõlemad on varased punase koorega kollased kartulid, mis keetes ei lagune.

Kuidas aga kasvatada kartuleid nii, et need võimalikult vähe haigestuksid? Aide Tsahkna sõnul tuleks lasta maalapil kartulikandmisest puhata. Väikeses linnaaias, kus pinda napib, soovitab ta ala vähemasti pooleks teha ja nelja­-aastase tsükliga kultuure vahetada: kartulite asemel sobib vaheaastatel kasvatada liblikõielisi, näiteks herneid ja ube. «Peamine, et ei oleks mugulviljad, sibulad-peedid,» andis ta nõu. «Ja kui väikeses aias ei saa kartulimaal neli aastat puhata lasta, on abi ühestki aastast ja kindlasti tuleks ka seemet teatud aja jooksul uuendada.»

Tema sõnul ei ole lehemädanik suurkasvatajatele probleemiks, sest kartulipõlde pritsitakse. Mahetootjatel ja koduaias kasvatajatel soovitas ta valida aga võimalikult lehemädanikukindlaid sorte, näiteks «Anti», «Juku» või «Reet». «Aga ka «Maret» jõuab saagi ära moodustada, enne kui lehemädanik võimust võtab,» lisas ta.

TÜÜBID

Kartulisortidel on neli peamist kvaliteeditüüpi.

• A on salatikartul – mittekatkikeev ja tänkjas.

• B on keedukartul – valdavalt mittekatkikeev ja veidi jahune.

• C on jahune keedukartul – katkikeev ja jahune.

• D on pudrukartul – katkikeev ja väga jahune.

Allikas: Virumaa Teataja