Arvamus: Ühekülgne huvitegevus

Rein Randver. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Minu põlvkonnal on võimalik lapsepõlvest meenutada pallimängu ja suusa- ning jalgrattaretki, rääkimata sagedasest viibimisest looduses. Praegustel lastel on nina juba pisipõnnieast televiisoriekraani või arvutimonitori ees. Suuremad nõuavad juba nuhvleid.

Tore, et tehnika areneb, aga tekkinud on uued mured. Puudu jääb tundeelukasvatusest, mida annab viibimine looduses. Keha kipub jääma kängu vähesest liikumisest. siis ei ole ime, kui sõjaväkke siirdujate tervist kontrollides selgub, et paljud noored on haiged. Kes lähevad aega teenima, elavad rängalt üle esimeste nädalate ja kuude kohustuslikke jalgsiretki. Seega on huvitegevus olnud ühekülgne.

Hiljuti rõhutas riigikogulane Inara Luigas, et kui teha rohkem sporti ja tegelda arendava tegevusega kunsti- ja huviringides, arenevad lapsed igakülgselt. Mitteaktiivsed lapsed muutuvad aktiivseks, neil on entusiasmi elus edasi jõuda. Nad on motiveeritud tegema nutiseadmetevälist koostööd, võimelised koos tegutsema. Tekib uudishimu eri valdkondade vastu ja arusaam, milliseid võimalusi ühiskond enesearendamiseks pakub.

See ei ole üksiku riigikogulase ega ainult Riigikogu mure, vaid kogu riigi ja ühiskonna edasiarenemiseks ülimalt oluline. Tuleb luua tingimused kooli- ja koduväliseks õppeks – see on hädavajadus.

Huviharidus peaks olema kättesaadav igale lapsele ja noorele. Linnades on võimalusi palju ja seal pakub neid ka erasektor, kasusaajate arv ja leibkondade maksujõulisus on suurem. Maanoortel on aga huvitegevus piiratud – perel kas pole raha või on transpordivõimalused kehvad. Samas on omavalitsuse ja kogukonna mure ka huviringide töölepanek.

Sageli jätkub küll ruume ja väljakuid, kus tegutseda, aga vajaka jääb juhendajaid. On üksikuid entusiaste, kes teevad huviringe tasuta ja siiski südamega, kuid ka nemad vääriksid vastavat tasu. Tugevamad spetsialistid ja juhendajad on koondunud sinna, kus rohkem noori, keda juhendada.

Huviharidus on oluline juba laste üsna varajases eas, miks mitte juba lasteaias. Siis jääks külge harjumus õppida muudki peale koolitöö ning suhelda eakaaslastega ka väljaspool lasteaeda ja kooli.

Just kohalik omavalitsus peaks tegelema huvihariduse küsimustega. Ka riik osaleb ja kehtestab niinimetatud ringiraha, et suurendada noorte osalemist huvitegevuses, vähendada riskikäitumist. Seega tagatakse koos riigiga parem ligipääs huviharidusele. Koduvallal oleks riigi lisatoetus sel aastal septembrist aasta lõpuni üle 20 000 euro. Valga linna toetus oleks üle 60 000 euro. Kohalikud aga teavad, milliseid ringe on vaja ja võimalik moodustada alevikus, külas või linnas.

Samuti peaks üle saama igapäevastest harjumustest ja arvamusest, et kõik mis hea, on linnas. Kui praegu käib osa maanoori huviringides linnas, siis midagi imelikku ei oleks ka selles, kui Valgast Harglasse mingi hobiga tegelema sõidetakse.

Iseküsimus on, kuidas korraldada nii, et ringide tegutsemise ajal oleks lastel ka teisi sõiduvõimalusi peale sõidu ema-isa autos.

Kindlasti muutuvad mitmekesisemaks noorte võimalused osaleda huviringides uue suurvalla sünniga. Just siis võiks kaaluda ringide ja juhendajate ristkasutamist. Suur roll on kindlasti kultuuri- ja huvikeskusel ning muusikakoolil ja spordiklubidel, aga iga kogukond peaks mõtlema ka sellele, kuidas võimaldada lastele huvitavat tegevust kohapeal.