Rebane murdis linnamaja õues lemmiklooma

Küülik Jussi üks omanikest Merle Siimon on mures, et jultunud rebane võib järgmisena tulla tema kasside kallale, kelle pere nüüd õhtul tuppa toob. Küüliku aedik asus perenaise kõrval oleval peenral.

FOTO: Tiit Loim

Valgalanna sai hiljuti kurva sündmuse osaliseks, avastades hommikul õue minnes, et rebase teo tagajärjel oli koduhoovi aedikus olnud küülikust järel vaid peata keha.

Merle Siimon elab Valgas Allika tänaval, mitte kaugel kesklinnast. Laste pealekäimisel otsustas ta möödunud juulis koos majas elava teise perekonnaga kahe peale võtta valge küüliku, kelle nimeks sai Juss. Loomake hakkas elama maja õues olevas pealt lahtises, aga kõrges rohelisest traadist tehtud võrkaias.

Kuna sügisel nägid maja elanikud aias luusimas rebast, kolisid nad Jussi puidust kuuti, mis rippus maja seina küljes. Et vahepeal rebast aga näha polnud, andsid nad Jussile taas võimaluse aedikus viibida.

Enne kurba juhtumit majarahvas sel kevadel aias rebast näinud polnud. Jussi leidis Siimon möödunud reede varahommikul. Naine kirjeldas, et pea oli justkui otsast lõigatud ja et verd polnud näha, jäi mulje, justkui loom oleks olnud verest tühjaks imetud.

«Tulin ülevalt trepist alla ja nägin aknast, et seal on midagi kaevatud. Tulingi vaatama. Nii kui ukse lahti tegin, nägin jalgu seal ääres. Läksin trepist üles tagasi. Tuli mõte, et äkki ta on elus, aga siis nägin, et pead ei ole otsas. Pead ei ole me siiamaani leidnud, aiast oleme kõik läbi käinud. Arvan, et selle võttis rebane endaga kaasa. Verd ei olnud ühtegi tilka. Keha ei olnud puututud, ei olnud hammustatud ega katki tõmmatud,» kirjeldas Siimon.

Kartmatu rebane

Rebane oli end aia alt aedikusse kaevanud, kuigi aediku alumine serv oli puutükkidega toestatud. Kuna veel eelmisel õhtul oli Juss elus, pidi lugu juhtuma neljapäeva öösel vastu reedet. «Vaatasime, et meil on aed päris kõrge, ega ta sealt üle hüppa,» ütles Katrin Kärk, kelle pere oli Jussi kaasomanik.

Naised rääkisid, et sügisel oli üks suur rebane aias üsna kartmatult ringi liikunud. Et rebane asja taga ilmselt on, arvavad naised seetõttu, et reede õhtul ja laupäeva öösel nägid nad looma taas aias. «Tegin akna lahti, karjusin talle veel. Siis kiirendas sammu, aga jah, vahtis mulle veel üles otsa, et mis sa lõugad seal. Ega ta eriti karda. Ta on suur ja kõrge, hästi koheva sabaga,» kirjeldas Siimon.

Kärk rääkis veel, et üle tee naabritel on lähiajal kaduma läinud neli kassipoega. Nemad pole rebast näinud, aga kahtlustada võib, et kadumise põhjus on sarnane.

Nüüd on Siimon mures allesjäänud koduloomade pärast, kuna nende perel on kaks ning Kärki perel üks kass. Nemad toob pererahvas nüüd õhtul tuppa peitu. Uut küülikut Siimon aga võtta ei soovi. «Ühega läks juba nii õnnetult,» lausus naine.

Tartu Ülikooli zooloogia osakonna terioloogia õppetooli dotsent Harri Valdmann ütles, et mõned rebased elavadki linnas. Nende hulka pole mehe sõnul küll võimalik öelda. «Rebane harjub inimesega väga kergelt. Tartus elas rebane linna servas politseimaja keldris vahepeal, Tartus elavad nad näiteks ka raudteetammi sees.»

Linna käed on lühikesed

Suuri probleeme linnarebased Valdmanni sõnul tekitanud pole, kuna toituvad peamiselt pisinärilistest. Samas tõdes ta, et vahel võivad nad koduloomi murda ja levitavad ka haigusi. «Võivad mõne kassi maha murda ja haigusi, näiteks kärntõbe levitada. Muid erilisi probleeme ei ole tuvastatud, põhimõtteliselt ei pea neid küttima,» lisas Valdmann.

Et rebast vaid küüliku pea huvitas, Valdmanni ei üllatanud. Ta tõi näite, et ka täissöönud kärbid ja nirgid söövad vaid hiirte päid. Verd kiskja zooloogi sõnul siiski ei ime, see pole tehniliselt võimalik. «Aju on kõige rasvarikkam koht. Kui kiskjad on täis söönud, söövadki ainult päid.»

Valgamaa jahimeeste ühistu juhatuse liige Rein Rosenberg ütles, et jahimehed jultunud rebastega reeglina ei tegele, kuna see on linnavalitsuse küsimus. Jahimehed on linnal abiks käinud vaid mõnel väga harval juhul, kui metsloom inimesi ohustas. «Linn ei ole jahipidamise territoorium ja seal pole lubatud jahti pidada, seega meil nendega pistmist sellisel moel ei ole.»

Valga linnahooldusameti juhataja Arno Uprus ütles, et koduloomadele ohtu põhjustavate metsloomadega tegelemine on luksus, mida linn endale lubada ei saa, kui raha ei jätku piisavalt ka inimestele turvalisuse tagamiseks. Suuremate linna sattunud loomade nagu põtrade puhul on linn küll päästeameti ja jahimeestega ühendust võtnud, kuna need põhjustavad inimestele ohtu liikluses.

«Inimesed sigatsevad rohkem, kui üks väike rebane iial jõuab. See oleks röögatult kallis ettevõtmine. Me päris Inglismaa ei ole, seal käivad aadlimehed rebasejahti tegemas. Kui ta viib küüliku ja kaob minema, siis tagantjärele võib käsi laiutada,» sõnas Uprus.

Tema sõnul tuleb inimestel endal jälgida, et lemmikloom kaitstud oleks, kuna õues varitseb neid hulk ohte. «Hoidku teda kodus, ärgu hoidku hoovis. Või pangu võrk peale. Seal võib tulla ükskõik kes. Olen näinud ümber Valga ka suuri kanakulle.»

Tagasi üles