Ukraina mees sünnimaale ei kipu

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina juurtega Roman Nester on Eestis elanud pea 40 aastat, on siinse elu ja inimestega harjunud ning peab Tahevat oma koduks.
Ukraina juurtega Roman Nester on Eestis elanud pea 40 aastat, on siinse elu ja inimestega harjunud ning peab Tahevat oma koduks. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Ukrainas sündinud ja kasvanud Roman Nester, kel eluaastaid praegu 58, elab Tahevas 1980. aastast. See oli aeg, mil ta koos abikaasaga pärast Peterburi Metsatööstuse Akadeemia lõpetamist Võru metsakombinaadi Saru metsapunkti tööle suunati. Kuigi metsapunkt on omanikke ja nime vahetanud, töötab mees seal tootmisjuhina siiani.

«Eesti keelt ma üldse ei osanud ja Eestistki midagi ei teadnud. Metsapunktis töötasid tollal venelased, ukrainlased, lätlased ja eestlased. Töötajaid oli üle 400. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist läksid paljud oma kodumaale tagasi. Nüüd on töötajaid Sarus 80, eestlased-lätlased pooleks. Tahtsin juba esimesel aastal Ukrainasse naasta, kuid olin kolmeks aastaks siia suunatud. Tollal sai vene keelega siin kenasti hakkama, kuid elu võõrast keelt rääkivate inimeste keskel veidi hirmutas,» meenutas Nester.

Aasta pärast Eestisse tulekut sündis perre poeg, hiljem tütar. «Nüüd olen nii ära harjunud, et ei taha enam kusagile minna. Vennal, emal ja sugulastel käin aastas korra-paar Ukrainas külas. Ma ei ole kunagi tunnetanud, et minusse oleks siin halvasti suhtutud. Küll oli eesti keelt päris keeruline selgeks õppida,» sõnas mees, kes räägib kenasti eesti keelt ja kellel on ka Eesti kodakondsus. Tema lapsedki räägivad mõlemad eesti keelt. Mehel on ka kolm lapselast.

Külaelus mees väga ei osale, kuid teeb aktiivselt sporti. Korra nädalas käib Valgas lauatennisetrennis. «Külas oli meil jalgpalliväljak, kuid nüüdseks pole enam pallimängijaid. Meie kaheksa korteriga majagi oli rahvast täis, igas korteris kaks-kolm last, nüüd on elanikud ainult neljas korteris ja lapsi ei ühtegi,» sõnas mees.

Tahevast ei plaani ta aga kusagile minna, sest talle meeldib siin elada, meeldib töö ja sõbralik külarahvas ning kaunis loodus. «Vanus juba ka selline, kuhu sa enam lähed. Eestis on mul palju sõpru ja tegelikult polegi vahet, mis rahvusest keegi on. Häid ja halbu inimesi on iga rahvuse hulgas,» tõdes ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles