Vanglast tulnutega tuleb tegelda

Teresa Sale

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Endiste vangide rehabiliteerimisega tegelema valitud mittetulundusühingu juht leiab, et kui vanglast vabanenutega tegeleb koolitatud meeskond, on see igal juhul parem kui praegune olukord, mil linn nagunii iga aasta paarkümmend endist vangi vastu peab võtma.

Annan kogukonnale teada, et kaalun mõtet mitte allkirjastada justiitsministeeriumiga hanget «Nõustamisteenustega ajutise majutusteenuse tellimine justiitsministeeriumile vanglast vabanejate jaoks Lõuna-Eestis».

Oleme oma tegevuses alati lähtunud kogukonnast, teeme oma tööd kogukonna hüvanguks ja heaks ning seetõttu ei taha me kindlasti teha midagi, mis läheb nende soovide vastu. Möödunud nädalavahetusel puutusime kokku nii allkirjade kogumisega kui ka Facebooki kommentaaridega, kuid kummalisel kombel ei tulnud keegi ise uurima, mis siis tegelikult toimub.

Ka need inimesed, kellel on minu isiklik telefoninumber olemas, ei pidanud vajalikuks mulle helistada ega küsida, pigem kommenteerisid teemat Facebookis. Veel üllatavam oli lugeda negatiivseid kommentaare inimestelt, kes ise on kriminaalselt karistatud ja saanud võimaluse neile määratud ühiskondliku kasuliku töö tunnid ära teha Lembitu tänava majas. See tähendab ju suhtumist, et «mina sain võimaluse, aga teised on minust kordi halvemad ja nemad seda ei vääri».

Valga abikeskuse ametlikule e-posti aadressile pole saabunud ühtegi kirja. Lembitu 2 majja pole tulnud ükski inimene. On täiesti selge, et meid on tõmmatud hoopis poliitilisse mängu, sest peagi on tulemas kohalike omavalitsuste valimised. Kõnealune hange on ideaalne võimalus rakendada see oma valimiskampaania etteotsa, võimendada negatiivsust ja koguda populaarsust, sest negatiivsus ja hirmutamine «müüb» ennast kahjuks kergemini kui positiivsed teod.

Projekti finantseeritakse Euroopa Liidu rahastatava programmiga Euroopa sotsiaalfondi kaudu «Tugiteenus vanglast vabanejatele». Oluline on siinjuures see, et jutt on inimestest, kes nagunii vabaks saavad, nad on oma karistuse ära kandnud ja tahavad ise ühiskonna osaks saada. Jutud sellest, et saabuvad inimesed sunnitakse vastu tahtmist tegevustest osa võtma, lihtsalt ei pea paika. Tähtis on vanglast vabanenu isiklik tahe ja soov muutuda.

Lisaks on projektis osalemine välistatud narko- ja alkoholisõltlastele.

Rõhutada tasub sedagi, et see ei ole midagi, mis jääbki Lembitu 2 majas toimuma, vaid see on ajutine projekt, millel on oma algus ja lõpp. Kuumaht rahaliselt on määratud kuuele inimesele 3600 eurot.

Mõnele üllatuseks on ehk ka see teadmine, et Valga linn kohaliku omavalitsusena peab juba nüüd vange vastu võtma, neile elamispinna leidma, sotsiaaltoetusi maksma. Hinnanguliselt saabub neid igal aastal 20 inimest. Nemad aga jäävad ilma arvestatava toe ja abita. Jah, nad saavad heal juhul peavarju ja natuke raha, aga nad ei saa nõu ega tuge oma elu kordaseadmisel.

Vanglast vabanenul on taskus paarkümmend eurot, millega ta peab oma elu uuesti alustama. Selge on, et sellega kaua vastu ei pea. Ehkki ilma keskuseta süsteem loob petliku mulje, et neid inimesi ei ole, sest nad on kogukonnas hajutatult, on oht tegelikult kõrgem. Kuna neil ei ole tööd, abi ega tuge, on oht kuritegevuse kaudu endale elatist leida oluliselt suurem.

Senised kogemused teistest sarnastest asutustest (Pärnu, Jõhvi, Harjumaa) ei ole näidanud, et kuritegevus seal kandis oleks tõusnud. Vastupidi, kui inimesel on olemas talle vajalik abi ja tugi, on retsidiivsuse ehk uue kuriteo sooritamise oht oluliselt väiksem. Kui suudame vanglast eemal hoida kas või kuus inimest kahekümnest, kes suudavad panustada ühiskonda ja olla aktiivsed ühiskonnaliikmed, kas me ei peaks siis seda kasutama? Kas või lihtsalt inimlikkusest lähtuvalt? Lihtsalt inimestena?

Mured selle pärast, et miks nad Valgas peavad olema, kus nagunii inimestel tööd ei ole, on arusaadavad. Tegevuse käigus on juba arvestatud sellega, et nad kõik ei pruugi Valgas endale sobivat tööd ja elukohta leida. Raha on eraldatud sõitudeks Tartusse, et proovida võimalusi seal. Olen harjunud sellega, et kui on mingisugune probleem ja murekoht, mis vajab lahendamist, siis ma ei lähe seda teed, et seda ei saa teha, vaid pigem küsin endalt, kas annab midagi teha, mida annab teha ja kuidas annab teha? Euroopas, muide, uusi vanglaid ei ehitata, näiteks Holland rendib oma vanglaid teisetele Euroopa riikidele välja, sest kasutatavad programmid on efektiivsed uuesti kuritegude sooritamise ärahoidmisel.

Kui riigihange välja kuulutati, siis seadsime oma eesmärgiks saada kokku väga kompetentne meeskond. Meie meeskonna teenuste juht on sotsiaaltöö magistrikaardiga, seitse aastat olnud kriminaalhooldusametnik ja on seetõttu hästi kursis teenuse sihtrühma eripäradega. Meie sotsiaalnõustaja on samuti pikaajalise kogemusega, sotsiaaltöö alase magisrtrikraadiga, androgoog, kes muuhulgas abistab inimesi lepitajana. Meeskonda kuulub võlanõustaja, et aidata vanglast vabanenul oma rahaliste probleemdega toime tulla. Ka meie psühholoog omab kogemust vangidega, sest oli mitu aastat Tartu Vanglas nõustaja, taasühiskonnastamise koordinaatoriteks oli plaanitud 2 inimest- üks doktorikraadi kaitsev sotsiaaltöötaja, kes on pikki aastaid tegelenud antud sihtrühmaga ning Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis sotsiaaltööd õppiv ja meie asutuses töötav valgalane. Kokku töötaks kuue kliendiga 8 meeskonnaliiget. Ise ma antud projektis meeskonnaliige pole, sest ei pea ennast nii tugevaks spetsialistiks, kui ülalnimetatud meeskonnaliikmed. Sellega pakume vabanenuile terve paketi erinevaid sotsiaalteenuseid, mis aitavad inimesel ühiskonda naasta kogukonna jaoks võimalikult turvaliselt. Mitte keegi ei saa keelata kellelgi osta endale kuskil sobiv maja ja hange ikkagi ellu viia, kuid sellisel juhul ei oska ma midagi öelda osalejate kompetentsi kohta.

Ma tänan neid inimesi, kes on andnud oma allkirja selle projekti vastu, sest väljendate enda tahet ja aktiivsust, aga linnavalitsus ei saaks hanke elluviimist keelata, kuid me kaalume sellest loobumist kogukonna hüvanguks. Aga kallid Valga linna elanikud, varsti hakkavad samad praegused ja tulevased volikogu liikmed, kes praegu koguvad allkirju ja peagi kandideerivad kohalike omavalitsuse valimistel, oma kandidatuuri tutvustama ja koosolekuid pidama. Kui see juhtub, siis küsige neilt, et mida nemad isiklikult teevad, et teie ümber olev elukeskkond oleks turvaline.

Nagu ma juba ütlesin, tuleb igal aastal ligikaudu 20 inimest, kes on oma karistuse ärakandnud tagasi Valga linna, kellel puudub igasugune tugisüsteem, mis toetaks neid uuesti ühiskonda sisenemisel. Sellega oleme loodetavasti kõik nõus, et mida suurem tugi, seda väiksem on võimalus, et inimene uue kuriteo sooritab. Retsidiivsus on vanglast vabanenute seas üsna kõrge, kuid enne, kui nad vanglasse tagasi lähevad, on nad kellegile haiget teinud. Nad võivad olla naabrid, töökaaslased, teiega poe järjekorras seista. Meie eesmärk oli anda kuuele inimesele võimalus paremini ühiskonda sulanduda ning ära hoida haiget saamist ja haiget tegemist, niipalju, kui see võimalik on. Me ei taha olla poliitiliste mängude objekt ja seepärast kaalume lepingu mitteallkirjastamist.

Vaatamata sellele jään ma kindlaks oma maailmavaatele ja südametunnistusele: et igal inimesel, olenemata tema nahavärvist, tema usulisest kuuluvusest või seksuaalsest sättest, hoolimata tema diagnoosist või minevikust, hoolimata sellest, et ta on ATH diagnoosiga laps teie lapse klassis, hoolimata sellest kõigest on igaühel koht siin päikese all ja õigus elule.

Küsimus on, et milliseid lahendusi siis kogukond pakub. Ma olen juba öelnud, et endised vangid saabuvad Valga linna nagunii, ainult et praegu ilma abi ja toeta. Kas me peaksime linnale okastraadi ümber tõmbama, tegelema linna saabujate kontrolliga või tegema nii, nagu natsi-Saksamaa tegi juutidega: nad lihtsalt ära märgistama? Kus on siis see võluvitsake, mis lahendaks kõik probleemid, mis meie ees seisavad? Tuleb aru saada sellest, et saabujad on valusalt teadlikult sellest, et nende peale vaadatakse viltu, et iga tekkiva probleemi korral on

nemad need, kelle peale esimesena näpuga näidatakse. Tartu avavangla näide, kus inimesed käivad igapäevaselt vanglast kooli ja tööle, näitab ilmekalt, et vaatamata hirmudele, ei ole kuritegevus tõusutööle pööranud. Ja siin on jutt inimestest, kes alles aktiivselt karistust kannavad!

Me plaanisime oma töö aluseks võtta Hollandis kasutusel oleva isikliku psühhosotsiaase rehabilitatsiooni programmi vanglast vabanenuile. Meiega ei juhtu midagi, meie teeme oma tööd sotsiaalteenuste keskusena edasi, tahtsime aidata kogukonda, luues endistele vangidele, kes on kahjuks riskirühm, võimaluse vaikselt ühiskonda tagasi sulanduda.

Tagasi üles