Intervjuu: Inimene võiks lindudelt molutamist õppida

Must-toonekure kõrval on Urmas Sellis tegelenud ka kotkaste uurimise ja nende tegemiste tutvustamisega. Mõne aasta eest käis ta ka Valgas kotkaklubi näitust tutvustamas. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Pesakaamerad on võitnud paljude eestimaalaste südame ja toonud ka rahvusvahelist tuntust. Ettevõtmise üks eestvedajaid Urmas Sellis kinnitab, et Valgamaa inimestel on põhjust uhkust tunda: üliharuldase must-toonekure tegemisi saab jälgida just siin asuva kaamera vahendusel.

Kust pärineb teie nii suur ja sügav huvi looduse, eriti just lindude vastu?

Olen üles kasvanud maal ja naabripoisteks olid samavanad Einar Tammur ja Arne Ader (Tammur oli ornitoloog ja looduskaitseaktivist, Ader on loodusfotograaf – toim). Eks nendega linnuhuvi üksteisele sisendasime ja proovisime igaüks olla kõige parem linnutundja Aiaste külas. See oli Põlvamaal, aga samas Otepää kihelkonnas.

Edasi tuli Eesti esimene haudelindude levikuatlas, mille töödes proovisime kaasa lüüa ja nii ta läks, kuni must-toonekure teemalise diplomitööga Tartu Ülikooli lõpetasin. Tööd on olnud ka enamasti lindudega seotud. eriti kotkaste ja must-toonekurega.

Eelkõige olete tuntust kogunud pesakaameratega. Kuidas jõudsite nendega tegelemiseni?

Pesakaamerate idee tärkas umbes 25 aastat tagasi, kui filmimees Rein Maran kutsus must-toonekure filmi konsultandiks. Nägin, et varjendis olles ikka segad pesitsevaid linde ja peaks midagi turvalisemat välja mõtlema.

2007. aastal panime mitme abilisega esimese pesakaamera Jõgevamaal must-toonekure pesa juurde. See toimis tolle aja kohta väga hästi ja tänavu on must-toonekurg ikka kaamera kaudu nähtav, nüüd Valgamaal Karula rahvuspargis.

Teisi linde on ka juurde tulnud ja vahepeal jälle kadunud kaamerapildist. Tänavu alustasime seitsme kaameraga, aga mitte kõik linnud ei hakanud pesitsema vanades pesades ... Neljas kohas linnud siiski näitavad oma pesaelu.

Kas mõni nendest paikadest on Valgamaal ja kus täpsemalt?

Karula must-toonekure kaamera on napilt Valgamaal – Karula rahvuspargis.

Kuidas sealses pesas sel kevadel elu kulgenud on?

Isas- ja emaslind elavad oma normaalset kureelu. Pesas oli algul neli poega, paraku leidis 1. juunil aset infantitsiidijuhtum: kõrvaldati üks poegadest. Loomulikult kutsus see esile ärevat vastukaja vaatlejate seas üle ilma.

Miks sellised asjad juhtuvad?

Selline oht on alati olemas. Seda enam, et üks poegadest oligi teistest selgelt väiksem. Põhjusi võime oletada, aga ega me nii hästi ka ei tea must-toonekure pesaelu nüansse – kuigi erinevaid Eesti pesi on vaadatud juba 11 aastat.

Olete öelnud, et must-toonekurg ongi teie lemmiklind. Miks just tema?

See algas ülikooli lõputööst, paralleelselt kotkaklubist ja edasi juba ainult kinnistus mitmesuguste tegevustega, mis selle liigiga seotud. Rahvusvaheline suhtlus kolleegidega annab ka indu juurde.

Kas Eesti pesakaamerad on unikaalsed või on midagi sarnast ka kusagil mujal?

Kümme aastat tagasi olid meie kaamerad üsna erilised maailmas, küll mitte ainukesed. Praeguseks on tehnika arenenud niipalju, et kaamera saab internetti saata 4G mobiilse ühenduse kaudu ja YouTube võimaldab videoülekannet üsna väikse tasu eest. Varem pidime need asjad omapäi lahendama koos osalistega, kes erinevaid sõlmi – näiteks ühendus internetti, server, promo, kaamerad, toitesüsteemid – haldasid.

Oleme saadud kogemusi jaganud paljude riikide kolleegidele, aga alles viimased paar aastat on looduskaamerate buum lahti läinud. Internetist võib nüüd leida väga huvitavaid looduskaameraid ja ilmselt tekib neid juurde.

Mis võiks olla pesakaamerate fenomen, miks nad nii populaarsed on?

See on võimalus vaadata sinna, kuhu tavapäraselt pole võimalik, kas füüsiliselt või ka juriidiliselt. Mitu miljonit klikki 140 riigist juba esimesel aastal oli muidugi üllatus. Aga oleme sellega juba harjunud ...

Milliseid üllatusi on tänavune kevad pesakaameratega seoses pakkunud?

Mitu aastat oleme plaaninud hallhaigru kolooniasse kaamerat panna, aga tänavu tegime ära. See on ehk erilisem meile endile. Muidu on ta aga üsna tavaline lind.

Suur-konnakotkale panime ka kauaoodatud kaamera, aga seal otsustas kotkapaar minna selle peale teise pessa. Võib-olla kalakotka kaamera pakkus järjekordset seebiooperit, kus mitu emaslindu käis pesa peal kosjas, aga pesitsema ei hakanud ükski.

Käite ka ise päris sageli puu otsas kaameraid paigaldamas ja hooldamas ning ka näiteks linnupoegi rõngastamas. Mis tunded teid seejuures valdavad?

Ei midagi erilist, võib-olla ehk ootus näha, mis paistab ja mis saab. Ja see kartus, et pesaomanikele vahele ei jääks.

Kuidas üldse valiku teete, kuhu kaamera panna?

Maakondi pole me spetsiaalselt valinud. Pigem vaatame, et tehniliselt oleks võimalik ülekannet teha, kaamerasüsteemi paigaldada ja vaade oleks ka enam-vähem hea.

Kust tuleb raha, et kaamerate projekti elus hoida?

Alustasime eurorahaga (LIFE-projekt konnakotkaste ja must-toonekure kaitseks), aga suure osa on panustanud abilised, kes oma lõiku selles hooldavad. Kokku on kümmekond sellist partnerit.

Mõnikord on ka annetatud raha mõne uue asja ostmiseks, näiteks Havailt. On ka püsiannetajad Eestist, merikotka kaamera sai mullu ühe Tallinna firma toel üles laotud. Kaks korda on ka keskkonnainvesteeringute keskus meie kaameraprojekti rahastanud.

Keda meie suurematest linnuharuldustest peale must-toonekure Valgamaal veel kohata võib?

Valgamaa on ilmselt väike-konnakotkale Eestis üks paremaid kohti, aga näiteks kalju- või merikotkast eriti pole – niisugused on siinsed tingimused, mis ühele head ja teisele mitte nii väga.

Mida inimesed lindudelt õppida võiksid?

Vaadake, kuidas linnud elu vabalt võtavad: kui ei pea pingutama, siis nad seda ka ei tee ja molutavad niisama. Meie pingutame mingi edu nimel, milleta tegelikult väga hästi ja tervislikumalt hakkama saame.