Kiri neile, kes pelgavad, et eksvangide majutuskeskus hävitab nende kodurahu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Foto on illustreeriv

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Ajendatuna 1050 valgalase allkirjast endiste vangide majutus- ja tugiisikuteenuse vastu, kirjutavad Eva Üprus, Veronika Varep, Mirjam Vabrit ja Viljam Borissenko,  miks vanglast vabanenuid aidates võidab ühiskond siiski rohkem, kui esialgu paistab.

Sellel lool peaks olema vähemalt viis autorit. Meid nelja ühendab see, et pakume justiitsministeeriumi ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondi toel vanglast vabanejatele majutus- ja tugiisikuteenust.

Tugiisikuteenust pakume peaaegu kogu Mandri-Eestis, majutuskeskused on Pärnus, Jõhvis ja Kibunas Lootuse külas. Nüüd oleks vaja hakata pakkuma neid teenuseid ka Lõuna-Eestis.

Paraku aga kogutakse taas allkirju, seekord Valgas, kus 1050 inimest on väljendanud hoiakut, et see ei ole endiste vangide aitamiseks sobiv koht – sealt peakski tulema meie kirja viies autor.

Meie kiri on mõeldud kõigile, kes pelgavad, et nende lähikonda rajatav majutuskeskus hävitab kodurahu, turvatunde ja heaolu. Meie kogemus räägib vastupidist.

Majutuse ja toe mõte on tuua inimene ühiskonda tagasi nii, et see tekitaks ühiskonnale ja inimesele endale võimalikult vähe muresid.

Tugiisik alustab vabanejaga tööd pool aastat enne vabanemist. Selle ajaga loob ta usaldussuhte ning suunab vabaneja väärtushinnanguid ja eluvaateid nii, et need sobituksid keskkonda, kuhu too pärast vabanemist asub. Ideaaljuhul saab valmistada ette ka sedasama kogukonda, kuhu vabaneja läheb.

Majutuskoht aga pakub vabanejale mõneks ajaks kohta, kus ta saab toetavas keskkonnas lahendada endale olulisi ja jõukohaseid ülesandeid.

Kuna teenus on vabatahtlik, satuvad majutuskeskustesse inimesed, kes tõesti soovivad elada edaspidi õiguskuulekalt. Meie keskused ei ole kinnipidamisasutused, inimesed on tulnud siia vabal tahtel oma elu muutma.

Me ei suuda muuta minevikku, kuid saame toetada abivajajate normaalset elu. Loomulikult ei juhtu see iseenesest, vaid see nõuab järjepidevat tööd. Selleks ongi tunnid, analüüs, nõustajad ja igapäevaelu juhtimine. Meie juures saavad nad nõu, kuidas lahendada oma võlgnevusi ning suhelda kaasinimestega ja kohaneda ühiskonna reeglitega.

Keskuses õpivad inimesed üksteist toetama ja abistama ning seeläbi tekib neil ka tulevikulootus ja arusaam, et elul on eesmärk. Muuta oma kuritegelikku käitumismustrit on nagu kaalu langetada: mõnda aega saad sellega suurema vaevata hakkama, aga saavutatu hoidmise nimel tuleb muuta kogu elustiili. Seda me õpetamegi: kuidas muuta ühekordne edu püsivaks.

Nagu ütles üks Lootuse küla puidutööstuse koostööpartner: «Imestan, et teil ei ole tööriistad luku taga. Isegi paljudes tavaasutustes on. Te tõesti muudate nende inimeste suhtumist ühiskonda, kaasinimestesse ja eelkõige iseendasse.»

Endised vangid saavad olla kasulikud

Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut on aeg-ajalt majutanud vabanenud inimesi muu koha puudumise tõttu mõnes kirikus. Kui neil juhtudel on kohalikku kogukonda esialgu haaranud suur ärevus ja mure, siis hiljem on nad avastanud, et on saanud  endale suurepärase töömehe, kellest on abi tervele kogukonnale.

Osa vabanenuid, kes on saanud toetust ja abi, on ka ise pühendunud vabanenutega töötamisele, sest nad tunnevad, et tahavad ühiskonnale midagi tagasi anda.

Ja muidugi on küllaga neidki, kes elavad vaikselt meie keskel, ilma et keegi üldse teaks, et nad on kunagi vangis olnud. Vabanemisjärgne rollivalik on iga inimese isiklik asi, kuid seda valikut saab eeskuju ja suunamisega kujundada.

Pärnu MTÜ Tuleviku kogemus näitab, et kuna majutusüksustes kehtivad ööpäev ringi valve ja reeglid, mille rikkumisele kohe reageeritakse, on kogukonna esialgne umbusk asendunud kindlustundega.

Inimesed, kes käisid meie majadest esialgu suure kaarega mööda, toovad meile jaanitulematerjali ja sügisel õunu ning abistavad aasta ringi mööbli, voodipesu ja tööriietega.

Paljud kohalikud ettevõtjad otsivad tihtipeale klientide seast abitööjõudu. Meie kliendid hindavad neile antud abi ja võimalusi väga ning ettevõtted on leidnud endale innukad ja lojaalsed töötajad.

Muidugi ei kao libastumisoht täielikult, sest keskkond siin- ja sealpool vanglamüüre on niivõrd erinev. Ent ehkki levinud arvamuse järgi hakkab mingi hulk eksvange üheskoos paratamatult probleeme tekitama, näeme meie oma majades hoopis üksteist toetavat ja järje peal hoidvat seltskonda.

Üks asi on rääkida psühholoogi või sotsiaaltöötajaga, kuid hoopis suurem väärtus on samasuguse minevikukogemusega sõbra nõuannetel ja kogukonna toetusel.

Ka Lootuse küla näeb oma kogukonnas suuri muutusi. Meie algusajal kogusid külaelanikud pooltuhat allkirja, et meid siia ei lubataks. Nüüd oleme selle küla ja piirkonna üks turvalisuse kantse.

Meil on päästeselts – vabatahtlikud päästjad käivad kustutamas ja ennetustööd tegemas; meie saekaater toodab kohalikele küttepuid ja ehituspuitu.

Me oleme üheskoos oma elanikega ääretult tänulikud, et vald ja inimesed andsid meile toona võimaluse alustada, ning tänutäheks oleme kõigile head koostööpartnerid.

Muide, me paneme värava ööseks lukku küll, aga mitte oma elanike piiramiseks. Vastupidi: näiteks varastati meie rajatava õppekeskuse ehitusplatsilt hulk materjali. Ja vargad polnud meie mehed.

Kasutame siis nende potentsiaali

Üldjuhul on vabanejad motiveeritud alustama täiesti puhtalt lehelt, ja see on hea võimalus saada meie ühiskonda juurde väärtuslikke liikmeid, kui neid vähegi toetame.

Kui neid aga ei toetata, siis kogunevadki nad oma kampadesse ja paikadesse, kus kipuvad võrsuma halvad mõtted ja plaanid.

Majutuskeskused on väga sobilikud alternatiivid, sest kohapeal on olemas toetus ja kontroll, vabanejaid on ühes kohas vähe ja neid on eluks vabaduses ette valmistatud.

Vanglast vabanenud inimene vajab võimalust alustada õiguskuulekat elu. Sellele saavad kaasa aidata kohalikud tööandjad ja omavalitsus pakutavate teenustega. Kui endisele vangile pakutakse pärast vabanemist ajutist elamispinda ja võimalust teha tööd ning teenida raha, siis on see talle suur abi.

Loomulikult ei saa aidata vastu tahtmist, kuid tähtis on anda võimalus. Suurepärane viis endisi vange kaasata on näiteks kogukondlikud tegevused ja sotsiaalne ettevõtlus, kus kõik saavad vabatahtlikuna kaasa lüüa, samuti ennetustegevused, kus inimene saab oma kogemust jagada.

Näiteks kui Lootuse küla hoogtööpäevakutele saabus 45 rootslast, siis tuli appi ka 13 meie küla vilistlast. Päevaks, paariks, kolmeks – kuidas keegi sai. Nad kõik olid kunagi need, keda keegi ei tahtnud enda lähedale. Nüüd on enamikul neist lapsed, kaasa, paljud käivad tööl.

Uskuge, nad annavad tänutundes tagasi. Kui inimene on oma karistuse ära kandnud, siis peab ühiskond tema uut algust igati toetama, mitte aga teda hukkamõistu kaudu uuesti karistama.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------

Eva Üprus on Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituudi tugiisikuteenuse projektijuht.

Veronika Varep on Johannes Mihkelsoni keskuse tugiisikuteenuse projektijuht.

Mirjam Vabrit on aktiviseerimiskeskuse Tulevik nõustamis- ja majutusteenuse projektijuht.

Viljam Borissenko on Lootuse küla nõustamis- ja majutusteenuse projektijuht.

Tagasi üles