Igaühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese vabadus – nii arvas kuulus Inglise filosoof John Locke oma vabaduseõpetuses sellest, kuidas me siin maailmas üksteise kõrvale ära mahume.
Kogukonna turvalisus ei kannata, kui eksvangid tuge saavad (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äramahtumise konflikt puhkes seoses 18. mail Valgamaalase digilehes ilmunud justiitsministeeriumi teatega, et hanke vanglast vabanenute tugiteenuste osutaja leidmiseks Lõuna-Eestisse võitis MTÜ Valga Abikeskus asukohaga Lembitu 2. Seejärel alustati tugikeskuse sellesse kohta loomise vastu allkirjade kogumist – hulga väidetega, millest vastas tõele vaid esimene lause, et selline uudis Valgamaalases ilmus.
Hulk allkirju anti 29. mail üle Valga linnavolikogule. Lisatud kirjas nõuavad allkirjakogujate esindajad vastuse andmist ajalehes Valgamaalane.
Ehkki 2. juunil andsin linnavolikogu istungil volikogu liikmetele ja kohale tulnud allkirjakogujate esindajatele selgitusi, arvati umbusklikult, et linnavalitsus on petitsiooni ära peitnud. Sestap annan sama selgituse ka siin, sest 1050 allkirjastanut väärivad selgitust, nii nagu ka ülejäänud – palju suurem osa linna kogukonnast.
Justiitsministeerium kuulutas mainitud riigihanke välja märtsi keskpaigas. Enne seda uuris ministeerium Lõuna-Eesti omavalitsuselt, millised on nende võimalused eksvangidega tegeleda ja milliseid sotsiaalteenuste osutajaid piirkonnas leidub.
Vanglast vabanenutega tegelemine on sotsiaalhoolekande seaduse järgi omavalitsuse kohustus, neile tuleb anda elamispind ja vajadusel tugiisik.
Euroopa Liidu rahastatavas tugiteenuses pakutakse võla- ja sotsiaalnõustamist. Endise kinnipeetavaga tegelevad lisaks tugiisik ja taasühiskonnastamise koordinaatorid ning majutusasutuses jälgib korda kaks valvurit-korrapidajat. Ööpäev läbi peab kohal olema vähemalt üks inimene. Kuue teenusesaajaga oleks tegelenud kaheksa töötajat, nende hulgas plaaniti vähemalt kahe uue täisajaga töökoha loomist Valgas.
Väide, et kõike seda aeti linnarahva eest varjatult, ei ole kohane. Justiitsministeeriumi hankes oli kõigil Lõuna-Eesti sotsiaalteenuse osutajatel vaba valik osaleda, kuid hanke kestel ei ole esitatud pakkumuste sisu ja pakkujad avalikud, nende avalikustamine kvalifitseerub rikkumisena.
Hanke võitjast said 18. mail ajalehe kaudu esimest korda teada nii Valga abikeskus kui linnavalitsus, mis on tavapärane: ministeerium selgitab välja hanke võitja ja annab selle kohta samas välja pressiteate.
Koht, kus linnarahvas saaks kaasa rääkida, kas nende naabruskonnas võiksid asuda sotsiaalhoolekande teenuseid osutavad keskused, on näiteks linna üldplaneeringu avalik arutelu. Neil aruteludel on aga tavaliselt olnud kolm kuulajat. Nende keskuste kliendid ongi psüühiliste erivajadustega inimesed, sõltlased ja vanglast vabanenud.
Mujal riikides, näiteks Norras, on sellised 20 kohaga vabanenute keskused keset elurajoone, täiesti eristamatuna teistest elamutest. Eestis tegutsevad vanglast vabanenute tugikeskused Tallinnas, Pärnus ja Jõhvis 2015. aastast. Need asuvad keset linna, elurajoonides, kohti on neis 10–14. Valga oma kuue kohaga oleks väikseim olnud.
Keskuste senine tegevus ei ole näidanud mingit muutust naabruskonna kuritegevuses. Kliendid on ise öelnud, et nad on kogukonna teravdatud järelevalve all.
Valga linna tuleb vanglast vabanenuid igal aastal umbes 25 inimest. Need, kes vajanud elukohta, on paigutatud nii sotsiaalkorteritesse tavalistes kortermajades kui Piiri tänava sotsiaalmajja. Ehkki sotsiaalmajas on eksvange elamas paarikümne ringis juba 15 aastat, ei kurda naabrid muu üle, kui et maja kassid käisid nende aedadesse pissimas.
Eesti karistusideoloogia on samasugune kui lääneriikides: ühiskonna ees lunastatakse kuritegu karistuse ärakandmisega. Ilma kindla elukoha ja järeltoeta tõuseb uue kuriteo sooritamise risk viis korda. Vabanenute tugiteenuste projekt Eestis on seadnud kõrged eesmärgid korduvkuritegevuse vältimiseks.
Projektis osalejatest 75 protsenti on siirdunud tööturule (see tähendab miinimumis töötukassas arvelolekut), 30 protsenti on saanud tööle ja 70 protsenti ei ole kahtlustatavana üle kuulatud aasta jooksul pärast vabanemist, mis on kõrgem standard kui uues kuriteos süüdi mõistmine.
Teenusele tulevad vabanenud, kes on motiveeritud muutustele. Muuga ei ole neil kaheksa spetsialisti suunamise all lihtsalt võimalik tegeleda ning kodukorra rikkumiste korral lõppeb teenus nende jaoks, mida nad tegelikkuses kardavad kõige rohkem.
Allkirjakorjajate esindajad nõuavad oma avalduses, et linnavalitsus lõpetaks rendilepingud Lembitu tänav 2 majas asuvate MTÜdega. See tähendab, et tänavale tõstetaks motoklubi K&K edukad motopoisid ja toidupank, kus saab toiduabi üle tuhande inimese. Samuti psüühikahäiretega inimeste ja töötute keskus, kus tehti parasjagu linna sünnipäevaks armsat linnavapiga lapitekki, kui nädal tagasi koalitsioonierakondade esindajatega maja külastasime.
Volikogu istungi lõpuks oli allkirjakogujate vastuväidetest järele jäänud ainult arvamus, et kuue inimese koos elamine endises koolimajas nende tavaellu sulandumisele kaasa ei aita. Ehkki kogemused seda ei kinnita, oli Valga abikeskusele osutatud surve sedavõrd suur, et nad otsustasid eksvangide tugikeskuse rajamisest loobuda.
Allkirjakogumisega on pinged kogukonnas kontrollimatult kõrgeks krutitud, milles mõtestatud arutelu ja üksteise ärakuulamine on osutumas võimatuks ning asjatult on pihta saanud hoolivad ja oma tööd hästi teha tahtvad inimesed. Seoses sellega palusin Valga abikeskuse eestvedajal Teresa Salel kaaluda hankes pakutava lepingu tagasilükkamist.
Paljud valgalased on väljendanud seepeale oma nördimust: oleks Valgalgi olnud välisraha toel võimalus välja arendada nüüdisaegne sotsiaalteenus. Samuti on paljud kohalikud avaldanud mõistmist, et – piltlikult öeldes – kui meie ei tegele nendega, siis nemad tegelevad meie varaga.