Arvamus: Tõsised probleemid mõjuvad lõimumisele otsekui käsipidurina

Foto: Erakogu

Keerulises välispoliitilises olukorras esitavad paljud Eesti inimesed üht olulist küsimust. See puudutab meid kõiki, olenemata rahvusest või emakeelest: kas Eesti saab rahumeelselt edasi areneda või saadavad meid paratamatud pinged ja isegi konfliktid? Nii et kuidas meil läheb, eestimaalased?

Elame ju rahvusriigis, mis peab kaitsma eesti kultuuri ja keelt. Samuti elame kodanikeriigis, mis peab tagama muust rahvusest inimestele võrdsed võimalused tööturul, hariduses, kultuurielus. Ei vähem ega rohkem, aga just eestlastega võrdselt.

12. juunil avalikustatud integratsiooniseire annab meile põhjaliku vastuse, kuidas erinevat emakeelt kõnelevatel inimestel Eestis läheb. Lisaks annab uuring ülevaate, millised on rahvusgruppide suhted ning kui sidusad me ühiskonnana oleme. Kokkuvõtvalt võime tulemusi vaadata kui poolikut veeklaasi, mis võib tunduda ühtaegu nii pooltühi või ka pooltäis.

Üks lõimumisuuringu autoritest, professor Raivo Vetik kinnitab, et eestivenelaste kuuluvustunne Eesti riiki on kasvanud – nagu ka eestlaste valmisolek kaasata muukeelseid Eesti riigi tegemistesse.

See tähendab, et meil on palju eestlasi ja teisi rahvusi, kes toetavad Eestit ning selle arengut ja soovivad oma ellu stabiilsust. Jah, meil võivad olla erimeelsused kas või kodakondsuspoliitikas, kuid liigume siiski väikestel sammudel üksteisele lähemale ja mõistame üksteist märksa paremini kui 25 aastat tagasi.

Seire tõestab, et avatus ning sallivus ühiskonnagruppide vahel on kasvanud ja eesti keele tähtsus nii eesti- kui ka muukeelsete inimeste seas tõusnud. Paranenud on eesti keele oskus, sest eesti keelt emakeelena mitte kõnelevate inimeste arv on võrreldes 2015. aastaga kahanenud 15 protsendilt kümnele. Vähenenud on muukeelsete inimeste hirmutunne, et eesti keele omandamine ohustab oma kultuuri ja identiteeti.

Selle kõrval aga jääb silma muukeelsete väiksem osalus tööhõives ja palkade vahe – eestlaste palk erineb muukeelsetest 20 protsendi võrra, muukeelsete seas on kõrgem töötuse määr ning segregatsioon nii töö- kui ka elukohtadel suureneb. Seega oleme teinud olulisi samme paremuse poole, kuid meil on endiselt tõsiseid väljakutseid, mis käsipidurina takistavad edasiliikumist.

Mida siis teha, et liikuda kiiremini edukama, sidusama ning turvalisema riigi suunas, kus kõigil on võimalus end teostada ja rakendada? Näen siin nelja olulist momenti.

Esmalt tuleb meil aktsepteerida, et elame kultuuriliselt mitmekesises riigis. Meil tuleb üksteist aktsepteerida, pidades silmas väärtusi, mis on kokku lepitud põhiseaduses. Eesti on kodu 190 rahvusele, veerandi meie rahvastiku emakeel ei ole eesti keel. Miks me ei võiks näha seda kui võimalust?

Seire tõestab, et mitut keelt kõnelevad inimesed tunnevad end tööjõuturul kindlamalt. Ka Praxise 2016. aastal läbi viidud uuring näitab, et mitmekesisemad organisatsioonid on edukamad.

Ettevõtluseski näeme, et tulemuslikud, läbilöögivõimelisemad ning kiiremini arenevad on ettevõtted, kelle meeskondades on mitmesuguse kultuuritaustaga inimesi. Praegust kultuurimaastikku ning selle kiiret ja professionaalset arengut vaadates ei karda ma seejuures meie kultuuri hääbumist.

Mul oli võimalus kohtuda lähiminevikus Kanadas elava eesti kogukonnaga. See oli märkimisväärselt südamlik ning soe kokkupuude. Nad teavad ja tunnevad oma juuri, hoiavad eesti traditsioone, kuid seejuures on uhked kanadalased. Kanada aga tunnustab seda kogukonda nagu paljusid teisi kogukondi, kes aastate jooksul on riiki saabunud. See on üksteist austav koostöö, millest võidavad kõik osalised.

Teiseks on meil ikka suured probleemid sotsiaalmajanduslikes küsimustes. Riigi ellu kutsutud nii-öelda pehmed tegevused on samm-sammult parandanud olukorda keeleõppes ja omavaheliste kontaktide suurendamises. Valdkonna probleemid vajavad põhjalikke lahendusi.

Pole mõtet rääkida lõimumisest või kodanikutunde kasvatamisest, kui inimesed ei tunne end sotsiaalselt kindlustatuna. Osa selles on kindlasti ka keeleõppel, sest eesti keele oskus on kindlasti üks konkurentsieeliseid. Seda tõestavad ka lõimumisseire tulemused.

Seega, riik peab tagama kõik võimalused, et keeleõpe oleks kättesaadav ja kvaliteetne. Tasuta keelekursustele registreerimised näitavad ka selget ootust ja tahet oma keeleoskust parandada.

Kindlasti ei saa me seejuures mööda vaadata avalikust sektorist ning selle mitmekesisusest. Ministeeriumides 2016. aastal läbi viidud vestlused näitasid, et tegelikult on ministeeriumid valmis võtma vastu kõik need, kellel on vastav ettevalmistus ning piisav keeleoskus rahvusest olenemata.

Samas aga näitab seire, et vene keelt kõnelevad inimesed ei usu oma võimalusse osutuda valituks. Seega peame edasi liikuma nii teavitustöö kui ka võimalike toetusmeetmete sisseviimisega avalikus sektoris muukeelsete inimeste kaasamiseks.

Kolmandaks ei tasu unustada, et lõimumine on mitmepoolne protsess. Suhtumine «esmalt õppigu ära eesti keel ja saagu eestlasteks» ei hakka meile kunagi tulemusi andma. Vastupidi. Mul on väga hea meel, et väga paljud meie partnerid nii kolmandas kui ka avalikus sektoris on sellest aru saanud ning on tulnud meile oma ideede ja tegevusega appi, viies seejuures kokku eri kogukonnad.

Neljandaks peame parandama koostööd ametkondade, kuid ka teiste partnerite vahel, et tagada paindlik ning sõbralik teenus kõigile lõimumises osalevate sihtgruppidele. Lõimumine ei ole ühe ministeeriumi osakonna või organisatsiooni küsimus – see on suhtumine, mis vajab ühiskonnas laiemat toetuspinda.

Unustagem siis kaevikud ja vastandamine. Otsime võimalusi meie kõigi heaolu tõstmiseks ja viime ideed ellu. See on küsimus kogu meie riigi tasakaalustatud arengust.