Arvamus: Üle Eesti sünnivad sügisel uued võimalused

Sulev Valner

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

See, mida veel neli aastat tagasi nimetati võimatuks missiooniks, on nüüd ikkagi teoks saamas. Eesti Vabariik saabki oma juubeliaastaks suuremad omavalitsused. Üldpildis ei tee enam ilma, kas uusi omavalitsusi jääb mõne võimaliku eesoleva kohtuvaidluse lõpuks paar tükki rohkem või vähem, suur muutus ise on juba igal juhul toimunud.

Haldusreformi vajalikkusest rääkimine on muidugi palju pikema ajalooga, aga vähemalt sealt alates, kui tolleaegne regionaalminister Siim Kiisler käis 2013. aasta kevadel välja mõtte tõmbekeskuste Eestist, on toimunud suhteliselt järjepidev tegevus selle nimel, et asi seekord ka päriselt teoks saaks.

See on vajalik, kuna pendelrände uuringud kinnitavad inimeste igapäevaseid liikumismustreid toimepiirkondades, mida väikeste killustunud omavalitsuste struktuur, mis suures osas on nõukogudeaegsete külanõukogude või siis sõjaeelse aja valdade põhine, enam paljuski ei järgi. Omavalitsuste piirid ei ühtinud enam ammu sellega, kuidas inimesed tegelikult liiguvad.

On hea, kui võimalikult paljude elanike toimepiirkond kattub omavalitsusega, kus nad elavad. Siis saab valija kõiki endale igapäevaselt olulisi küsimusi läbi omavalitsuse mõjutada. Mitte nii, et teie olete naabervallast, pole teie asi, mida siin arendame või kuhu kulutame.

Kui pidevalt kuuleme kurtmist taanduva elu üle Eesti maapiirkondades, siis miks oleks pidanud uskuma, et senine omavalitsuste süsteem oli parim võimalikest, et neid piirkondi hoida ja arendada?

Ei saa alahinnata ega naeruvääristada inimeste tõsist muret Eesti piirkondade ääremaastumise pärast. Küsimus on, kas oleme paremad muretsejad, kui mitte midagi ei julge teha ja laseme kõigel minna samamoodi edasi nagu on olnud seni.

Ka otsustamatus on otsus ja senine areng küll ei näita, et väikesed killustatud omavalitsused oleks olnud kuigi hea otsus paljudele piirkondadele. Mäletan lauset ühe vallavanema suust järjekordsel pikal haldusreformi koosolekul: kuni konsiilium lõputult vaidleb, on oht, et haige sureb vahepeal ära.

Ehkki omavalitsuste arv väheneb pärast oktoobrikuiseid kohalikke valimisi seniselt 213lt umbes kolm korda ja omavalitsuse keskmine suurus tõuseb senisest vähem kui paari tuhande elanikuga väikevallast keskeltläbi vähemasti 6000-7000 elaniku peale, on ka need uued ühinenud linnad ja vallad endiselt omavalitsused.

Üheltki ruutkilomeetrilt Eestimaa pinnal ja ühegi siin elava inimese jaoks ei kao haldusreformi järel tema omavalitsus ära. Igaühel on oma hääl ja oma kohalik volikogu, mida saab valida oktoobris toimuvatel kohalikel valimistel.

Kogemus mitme varem ühinenud omavalitsusega (Rapla, Tapa, Kose, Jõhvi, Märjamaa, Viljandi vald) näitab, et endiselt saavad kohalikud valimisliidud ka uues volikogus löögile, kui see on inimeste endi tõsine soov, et selles vormis kohaliku elu otsuste tegemises kaasa rääkida.

Haldusreformi eesmärk on luua kohalikus omavalitsemises kvalitatiivselt uus tase, saavutada uus hingamine. Selle üks eeldus on ühinemine vähemalt teatud minimaalse suuruseni. Sama on aastate jooksul toimunud ka pea kõigis meie arenenud naabermaades, Eesti pole siin erand.

Piltliku paralleelina – kui ei ole jalgpallis 11 meest väljakule saata, siis on raske heal tasemel mängida. Liiga väike omavalitsus ei saa paratamatult võtta tööle kõiki vajalikke inimesi kõigis katmist vajavates töövaldkondades, sest tal ei ole selleks raha ja isegi kui raha jätkuks, et palka maksta, ei oleks pakkuda heale töötajale väärilist koormust.

Võime vaielda, kas suuremates omavalitsustes eelkõige liigub otsustamine kaugemale või saavad inimesed lõpuks ometi enda valitud kohaliku volikogu kaudu kaasa rääkida paljudes küsimustes, mis seni jäid nende väikese omavalitsuse kitsastest piiridest välja või ei olnud väikevallale tõsiseks kaasa rääkimiseks lihtsalt jõukohased. Näiteks kui laps käib naaberomavalitsuse huvikoolis või kui soov kaasa rääkida laiema piirkonna arendustegevustes.

Legendaarse USA presidendi John Kennedy üks tuntumaid ütlusi oli: ära küsi, mida sinu maa saab teha sinu heaks, küsi endalt, mida sina saad teha oma maa heaks. See lähenemisnurk on mu meelest ka igati aktuaalne, kui mõtleme elule uutes kohalikes omavalitsustes pärast sügisel teoks saavat haldusreformi.

Muidugi tuleb riigilt oodata ja nõuda, et omavalitsuste tegevuseks oleks võimalikult head õiguslikud ja ka rahalised alused. Aga juba definitsiooni järgi ei saa omavalitsus olla midagi niisugust, kus keegi teine otsustab ja teeb sinu eest kõik ära. Riigi peale võib loota päris paljudes asjades, aga põhilised otsused piirkonna arenguks tuleb ikka kohapeal ise ära teha.

Piltlikult öeldes: riik on haldusreformiga senisest laiema vao lahti ajanud ja lubab ka teatud lisaväetist omavalitsuste ülesannete ning rahastuse suurendamise läbi. Aga mida keegi sinna vakku täpselt külvata oskab ja kuidas selle eest pärast hoolitseb, et head saaki saada, see ei ole ühegi ministeeriumi määrata. Soovitada muidugi võib, aga otseselt ette kirjutada ei saa.

Siin on kohalik omavalitsus läbi sel sügisel kohtadel valitavate volikogude oma otsustes iseseisev. Teeb ise oma õiged ja valed otsused. Või jätab tegemata. Ei ole põhjust pärast kellegi teise poole näpuga näidata.

Kindlasti on vallajuhte ja volikogude liikmeid, kes olid harjunud alati valituks osutuma, aga uues kasvanud konkurentsis enam sama hästi löögile ei pääse. Arusaadav, et see tekitab paljudes inimestes teatud ebakindlust, mis väljendub ka kohati vastuseisus muutusele.

Teisalt on nüüd ilmselt lisandumas või ka mängu tagasi tulemas hulk selliseid inimesi, kelle jaoks seni ei pakkunud omavalitsuse tegemised erilist huvi ega väljakutset, aga uued suuremad ja võimekamad omavalitsused avavad uue perspektiivi.

Üks viimasel ajal avalikkuses kõlavamaid näiteid on kindlasti Marju Lauristin, kes lubas sügisel valituks osutudes vahetada europarlamendi töö Tartu linnavolikogu vastu, põhjendades seda muu hulgas sellega, et pärast haldusreformi ei ole omavalitsused enam endised ja tema Tartu patrioodina tahab anda oma osa uue parema omavalitsuse ülesehitamisse.

Muidugi, Tartu pole just päris keskmine Eesti omavalitsus pärast haldusreformi, aga  professor Lauristin pole ka päris keskmise haardega kodanik. Mõne teise inimese jaoks võib ühinenud Tõrva, Põltsamaa või Setomaa valla arengus kaasa rääkimine tähendada vähemalt sama suurt positiivset väljakutset.

Kas Eesti saab uute tugevamate omavalitsuste näol 70 uut piirkondlikku edulugu? Vastus on suuresti meie eneseusalduse küsimus.

Kas saame sellega hakkama? Valikut siin ju tõtt-öelda eriti polegi.

Tagasi üles