Arvamus: Kas hingamine tuleks muuta kohustuslikuks?

Foto: Erakogu

Tsiviilõiguses kehtib põhimõte: kõik see, mis pole keelatud, on lubatud. Kui palju peaks reguleerima elu käskude ja keeldudega?

Päästevesti kandmine veesõidukis ei ole kohustuslik. Selle üle, kas kirjutada seadusesse sisse vastav nõue või ei, on korduvalt vaieldud. Seni on jäänud kõlama mõte, et iga inimene otsustab ise, kui kallis elu talle on. Käskude ja keeldude ühiskond viiks absurdini, kus tuleks kehtestada ka söömise ja hingamise kohustus.

1959. aastal tulid Euroopas esimest korda kasutusele turvavööd. Ligi 60 aastat hiljem saame tõdeda, et turvavöö vajalikkuses ei kahtle enam keegi. Eraldi teema on turvavööd bussides, kuid üldiselt on ühiskonna hoiak, et see peab olema kinni. Tõsi, see on ka seaduses kirjas.

Tihti on päästevesti mittekandmine kinni mõtteviisis, kus inimene leiab, et ta oskab ujuda ja vestiga on ebamugav. Ajad, mil päästevest tähendas korkidest kõva koorikut keha ümber, on ammu möödas. Täna on olemas erinevat tüüpi päästevestid, oluline on leida enda vajadustele sobiv ja õiges mõõdus vest.

Vestist on kasu ainult siis, kui see on seljas. Ümber läinud paadist või jahedas vees hulpides on selle kättesaamine ja selgapanek ülimalt keeruline, kui mitte võimatu. Rääkimata olukorrast, kus inimene on vigastatud või teadvuseta.

Inimesed kipuvad oma ujumisoskust üle hindama ja usuvad, et suudavad vees tõmmata kaldal viibijate tähelepanu. Ekslikult arvatakse, et uppuja saab vees kätega vehkida ja karjuda, tegelikult tuleb võidelda vee peal püsimise, lainete ja jaheda veega ning energiat vehkimiseks või karjumiseks ei jätku.

2016. aastal uppus Eestis 47 inimest. Päästevest oli nõuetekohaselt seljas vaid ühel hukkunul. Iga kolmas inimene uppus järves. Seega on oluline meeles pidada, et päästevest pole mõeldud vaid avamerel seilamiseks, vaid kasutamiseks ka jõgedel, järvedel ja väiksematel veekogudel. Selle aasta kuue kuuga on juba uppunud 22 inimest.