Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106073t1h547b.png)
/nginx/o/2017/07/12/6886495t1h5169.jpg)
Eesti ajaloost on teada mitu perioodi, kui noor põlvkond on end ühiskonnas kehtestanud ja olulisi asju korda saatnud. Ühe näite võib tuua eelmise sajandi algusest, kui liikumine Noor-Eesti end selgelt vanemale põlvkonnale vastandas ja teatas, et aeg on teha muutusi. Liikumise üks ideolooge Gustav Suits sõnastas ka siiani aus oleva juhtmõtte: «Jäägem eestlasteks, aga saagem eurooplasteks.»
Teine periood, mil noorus Eestis jõuliselt pead tõstis, oli 1960. aastatel. Seda meenutab siiani sõnapaar «kuldsed kuuekümnendad». Sulaajastul tekkis paljudel noortel lootus, et ehk saab okupatsioon otsa või saab süsteemi vähemalt inimlikumaks muuta. Eriti tugevalt levisid sellised meeleolud noorte kultuuriinimeste seas, kes lõid toona teoseid, mille üle siiani põhjust uhke olla.