Küla on nime saanud mõisalt

Valga-Uulu maantee jagab küla kaheks. Mõlemal pool teed võib aga näha hoolitsetud elamisi. Foto: Catlin Saar / Valgamaalane

Sõites Valgast 24 kilomeetrit Tõrva poole, tuleb vastu Roobe küla. Ainsa viite sellele, kus ollakse, pakub teeäärne bussipeatus, millel kirjas «Roobe mõis». Küla jagab kaheks Valga–Uulu maantee. Elanikest enamiku moodustavad alla 65aastased.

Tegu ei ole just väga suure külaga. Seda näitab kas või seegi, et külas poodi pole. Kohaliku elaniku Reet Kõvaski sõnul pole seda Roobel kunagi olnudki. «Ilusamatel aegadel käis meil siin kauplusauto,» sõnas naine ja meenutas: «Mäletan, kuidas kaks korda nädalas sai külarahvas kuivati eest platsil kokku, et oodata üheskoos autolavkat.»

Kõvask lisas, et hetkel külal märkimisväärseid traditsioone pole, kuid vanasti saigi just autolavka üheskoos ootamine väikeseks traditsiooniks.

Samas võib põhjus, miks külas kauplust pole, peituda selles, et lähim keskus - Tõrva - asub kõigest mõne kilomeetri kaugusel. Seega ei valmista kohaliku poe puudumine kellelegi ilmselt ka suurt probleemi.

Suuremad ettevõtted Roobe külas on puidutööstus Arel Wood, Helme Maasikakasvatuse OÜ. Külas paikneb ka sigala.

«Kui mina olin noorem ja oli koolipäev, siis hommikuti läks bussi peale ikka vähemalt 20 inimest, aga nüüd on palju talusid vaikselt ja kurvalt tühjaks jäänud,» sõnas Reet Kõvask.

Küla sai oma nime kunagise Roobe mõisa järgi. Mõis asuski seal, kus praegu sigalakompleks on.

«Lugesin hiljuti ühte raamatut «Hallid Luiged», kus autor oli kirjeldanud sõjaaega ja juttu tuli ka Roobe mõisast,» ütles Kõvask. Ta lisas, et raamatus kirjutatu kohaselt oli mõisa perenaine teinud enesetapu ning tütar surnuks külmunud.

Puidutööstusfirmat pidav Elgo Üksvärav sõnas, et tema teada oli Roobe mõisahäärber üks väheseid puidust häärberiga mõisaid Eestimaal, kus oli ka täiesti puhastverd eestlane mõisnik. Sõjaajal põles mõisahäärber kahjuks maha.