/nginx/o/2017/07/20/6909951t1ha779.jpg)
Keskkonnaministeerium saatis kooskõlastusringile jahieeskirja muudatuse, mille kohaselt saab šaakalit küttida senisest kaks kuud rohkem. Jahiaja pikendamise tingis vajadus ohjata šaakalite arvukuse kiiret kasvu ja sellega kaasnevate kahjustuste hulka.
Keskkonnaagentuuri hiljuti avaldatud ulukiseire aruande ja küttimissoovituste kohaselt on šaakalite arv jõudsalt kasvamas ning levikuala laienemas. Sellega on kaasnenud ka rünnakud rannikuäärsetele lammastele: keskkonnaagentuuri ulukiseire aruande järgi langes šaakalite ohvriks mullu 108 rannikualal karjatatavat lammast.
Seetõttu on ulukiseirespetsialistid soovitanud intensiivistada šaakalite küttimist ning ühtlasi jahiaega ka pikendada. Samasuguse ettepaneku on teinud ka Eesti Jahimeeste Selts.
«Kuna šaakalid on Eestis jõudsalt kanda kinnitanud ja ka järjest julgemaks läinud, on sagenenud nende põhjustatud kahjud. Looduses toimuvasse olelusvõitlusesse me sekkuda ei saa, kuid küttimisaja pikendamisega saame vähendada rünnakuid nii-öelda relvitule ehk lammastele,» ütles keskkonnaminister Siim Kiisler.
Ta lisas, et jahieeskirja muudatusega algab šaakali küttimine juba 1. septembrist ja kestaks jahihooaja lõpuni ehk veebruari lõpuni. Möödunud jahihooajal kütiti 32 šaakalit.
Esimesed Eesti šaakalid avastati neli aastat tagasi Matsalust. Algselt arvati nad võõrliikide hulka, kuid uurimisega sai selgeks, et šaakal on Eestisse jõudnud omal jalal. Nii nimetati nad 2016. aastal jahiulukiteks.
Praeguseks on Eestis vähemalt 11 šaakali pesakonda. Enamik neist on hõivanud Läänemaa, kuid leide on olnud ka Peipsi äärest. Eesti ulukiteadlaste osalusel tehtud analüüsist selgub, et meie šaakalid on geneetiliselt lähedased Kaukaasia suguvendadele. Eestisse rändamiseks on nad kasutanud marsruuti, kuhu jäävad sisse rannikud ja jõeorud.
Mitu metsanduse või jahinduse valdkonnas tegutsevat inimest on avaldanud arvamust, et šaakalid võivad olla jõudnud ka Valgamaale. Selgeid tõendeid selle kohta seni siiski pole.