Veidi juba võssakasvanud krundil paiknev neljakorteriline silikaatellistest ja eterniitkatusega ehitis on ligi kolmkümmend aastat seisnud tühjana. Korralik katus ja see, et omanik on olemas olnud, on säästnud hoonet hullemast. On ju enamasti need endisaegsed tüüpelamud kolhoosilautade lähedustes poolenisti hüljatud või päris tühjad ja paraku ka lagunenud.
Et taolised korterelamud on kaduv nähtus, on see ka peamine põhjus, miks seda maja soovitakse säilitada vabaõhumuuseumis. «Peale kasvab uuem põlvkond, kes nõukogude ajast midagi ei tea,» rääkis muuseumi näituseosakonna juhataja Dagmar Ingi. Ta lisas, et kortermaja ja selle ümbrusega hakkab muuseum näitama Eesti maaelu muutumist 1960. aastatest kuni tänapäevani.