/nginx/o/2017/08/30/7044573t1h6ddb.jpg)
Uue kooliaasta algus ei saa kellelegi märkamatuks jääda. 1. septembril näeme tänavapildis taas õhinas koolijütse, kes alustavad oma haridusteed, lilled käes ja koolikott seljas. Tänavatel ja teedel muutub liiklus tihedamaks ja me kõik saame anda oma panuse, et vältida õnnetusi ja lapsed koos vanematega saaksid õhtul jälle kodus kokku.
Kooliteed alustavatele põnnidele on möödunud suveaeg olnud täis mänge ja uusi emotsioone, mis pikalt veel meeles püsivad. Uue õppeaasta algusega on aga aeg teha ruumi uutele sõpradele, õpetajatele, uuele klassiruumile ja ka meelde tuletada, kuidas liikluses iseseisvalt hakkama saada.
Ka autojuhtidel tuleb arvestada, et õppeaasta alguses lisandub juba kooliteed käivate laste sekka neidki, kes alles esimest korda aabitsa kätte saavad ja tarkust taga nõudma hakkavad. Olgugi, et tihtilugu abistavad neid liikluses lastevanemad või vanemad õed-vennad, tuleb neil ühel hetkel ikkagi üksi kooliteed käima hakata.
Koolitee on lastel erinev: kes kasutab ühistransporti, keda viiakse autoga, kes kõnnib jalgsi või liikleb rattaga. Kõikidel juhtudel on põhireegliks tähelepanelikkus ja üksteisega arvestamine.
Kindlasti on lastele oluline koos lapsevanemaga enne õppeaasta algust koolitee läbi käia, saatjaks vanema selgitused, kus ja mida tuleb ohutu liiklemise huvides silmas pidada. Arvestama peab, et lapsed on meist väiksemad ja seetõttu võib neil liikluses nii mõndagi märkamata jääda. Mõistlik on üle korrata elementaarsed liiklusreeglid. Kuldreegel olgu: peatu, kuula ja vaata!
Soovitan vaadata kooliteed lapse silmade kõrguselt, et näha seda, mida tema näeb – kus võib sõidutee ületuskohta varjata pargitud auto, põõsas või talvel kõrge lumevall.
Kindlasti tuleb üle rääkida, et ülekäigurada ei ole koht, kus sõbraga mängida ja joosta. Unustada ei tohiks sedagi, et teekond, mis on sobilik suvel ja valgel ajal, ei sobi alati ohutuks liiklemiseks pimedal ajal. Ärgem väsigem oma lastele selgitamast ohte teedel, kus puudub kõnnitee. Liikluses tuleb olla alati tähelepanelik.
Rääkige lapsele, miks me kõnnime võimalusel kõnniteel ja kuidas ületame sõidutee. Kahjuks ei kehti enam ammu reegel, et sebra kedagi üle sõidutee aitab. See on küll koht, kus on mõnevõrra ohutum üle tee minna, kuid ka siin peab olema tähelepanelik ja veenduma, et sõidukid hoo maha võtavad ja jalakäija üle tee lasevad.
Neile aga, kes sõidavad kooli bussiga, tuletame meelde kannatlikkuse vajalikkust: oota rahulikult, kuni buss on ära sõitnud ning mööduvad sõidukid kõik jälle vaateväljas.
Samuti peavad jalgratturid, kellel pole vöötrajal eesõigust, olema eriti tähelepanelikud ja ületama sõiduteed pigem rattalt maha tulles jalgsi või siis veenduma, et sõidutee ületamine on tõesti ohutu sadulast maha tulemata.
Paraku on selliste õnnetuste arv, kus ratturid või jalakäijad vöötrajal sõidukiga kokku põrkavad, üsna sagedased. Ja kannatanu on alati vähem kaitstud liikleja – jalakäija või jalgrattur.
Koolis võib eksida ja saada halva hinde, mida on võimalik tarkusi juurde õppides hiljem parandada, kuid pisike eksimus liikluses võib tähendada kogu edasise elu muutust.
Ohutuse esmane reegel on aga siiski vastastikune viisakus. Tee pole ainuüksi auto päralt, juht peab nägema jalakäijas oma väärikat partnerit. Laps teel või tänaval olgu iga täiskasvanud liikleja tähelepanu keskmes – tema ei oska veel ohte ette aimata, auto kiirust ja pidamajäämise võimalust õigesti hinnata.
Nii nagu varasematelgi aastatel, on politsei sellelgi aastal traditsiooniliselt suurendatud jõududega kooliaasta alguse puhul liiklust rahustamas ja tähelepanu juhtimas ohtlikele kohtadele tänavatel ja õppeasutuste läheduses. Oleme oma tegevusi plaaninud selliselt, et oleksime eelkõige abistajate ja toetajatena kohtades, kus meid kõige rohkem vajatakse.