Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/10/04/7172477t1he2a8.jpg)
Elmar Orav palus kirjutada oma uuest teosest, trükisoojast raamatust «Hetki minevikust». Kuna olin köite valmimise juures, kirjeldan arvustava tutvustuse pähe kohati hoopis lugude kaante vahele jõudmist.
Sulemehe eelmine kirjakeelne raamat «Taas lapsepõlvemaile» ilmus aastal 2009 (2015 tuli välja mulgimurdeline «Kui me viil latse ollimi»), ja omavahel sai arutatud, et ülim aeg oleks uueks. Aastaid on läinud ja lühipalade meistril, kes oma sõnul püüab väheste sõnadega võimalikult palju öelda, ilmumata tekste piisavalt.
Sain Elmar Oravalt failid juttudega ja hakkasin järjekorda komponeerima, arvestades aja kulgu ja mängides nii kontrasti kui kooskõlaga. Esimeseks sai «Lõpnud kana» – väga naljakas laast tegelikult – ja kohe seejärel «Õnnetused noorte meestega». Ringi võtab kokku haarav ja hariv mõtisklus rahva kõnekeelest. Paar pala, mis kajastasid vägivalda naiste ja loomade suhtes, jäid välja. Tundus, et avaldades korduks ülekohus veel kord.
Paika said kirjalaadid ja suurused, sisukord ja tiitelleht. Paras töö oli poolitamistega, kuna automaatlõikamine ei pruugi olla parim. Illustraatoriks valisime Elmar Orava hea sõbra, kunstnik Henn Soopalu.
Mõni repro oli varem skaneeritud, kuid juurde tuli otsida sisuga sobivaid töid. Viimane leid, jutu «Mats, ära tiku pealinna!» juurde kuuluv Tallinna siluett, on «lõigatud» suuremõõtmeliselt õlimaalilt.
Kaanepildiks sõelutud loodusvaade oli igati paslik, tumedamatesse kohtadesse sobitusid asjakohased kirjad ning Elmar noorpõlvefotoltki istub nagu jõe kaldal. Edasi juba suhtlus trükkijaga. Kui sisu kõlbas, siis ümbrisega jagus repro väiksuse tõttu nokitsemist.
Ent keda see huvitab? Lugege (ja vaadake) parem raamatut!
Aga intriig? Hea küll. Henn Soopalu pakkus pildivalikus muu seas enda nõukogudeaegseid revolutsiooniainelisi kavandeid. Arvasin, et punalipud ja Aurora sisekaantel lisaksid kontrasti, kuid Oravale see ei meeldinud. Tulemina said tiraaži 20 eksemplari kujunduspoole esindajatele. Millised, võite ise arvata, ning rahulikult hingata – teieni need ei jõua. Väga suure tõenäosusega.
Kuid see ei ole lõpp. Kirjanikul on soolas uued teemad – tööpealkirjadeks näiteks «Eluaeg õppida», «Karjamaal võõra lehma lüpsmine», «Hamba väljatõmbamine»…
On, mida oodata.