Kassihammustus halvas nädalaks naise käe

Naise paremal randmel on näha kassi hambajälge. Hammustuse tagajärjel paistetas ranne üles ligi nädalaks ning põhjustas sealjuures tohutut valu. Foto: Erakogu

Kassiga suhtlemisel tasub olla ettevaatlik, sest mõnikord võib konflikt lõppeda traumapunktis või halvemal juhul veel rängemalt. Võrumaal kodutalu külastanud naine sai seda tunda omal nahal, kui ta käsi kassihammustuse järel ümmarguseks paisus.

Tallinna lähedal elav ja töötav Egle otsustas hiljuti minna nädalavahetuseks Võrumaal asuvasse maakodusse, kus elavad ta vanemad. Sealses majas elab ka halli-mustakirju emane soliidses eas kass. Päeval on loom väljas, öösel magab toas.

Seal magas parasjagu ka naine, kui kass andis hommikul kella seitsme paiku häälekalt teada, et soovib õue minna. Egle hakkas kassist kinni haarama, et ta õue visata, aga loom ehmus ja lõi hambad naise parema käe randmesse. Tavaliselt oli väike neljajalgne sõber olnud alati vagur ja sugugi mitte tujukas. «Maailma parim kass. Täiesti rahulik. Mina ei olnud nii rahumeelne, kui ta kell seitse hommikul mulle kõrva kräunus,» lausus naine.

Kassi kihvad jätsid käele kaks väikest haava. Kella üheksaks oli ranne juba paistes ja paistetus suurenes päeva jooksul veelgi. Sellega kaasnes valu, mis naise sõnul oli hullemgi kui sünnitusel või luu murdmisel kogetu.

Palavik ja nädalane paistetus

Egle kiirustas Võru traumapunkti. Seal tehti teetanusesüst ja määrati antibiootikumid. Käsi jäi paistesse veel ligi nädalaks ajaks ja Eglel tuli mitu päeva võtta valuvaigisteid. Küünarnukist ja õlast käsi küll liikus, aga kasutada seda ei saanud. Tõusis ka palavik. Nüüdseks paistab siiski, et mingeid kestvaid tüsistusi hammustusest ei jäänud.

«Poleks uskunud. Meil on kogu aeg kassid olnud ja ikka on kassiga kakeldud, kuid niimoodi pole küll juhtunud,» võttis naine ootamatu juhtumi kokku.

Arst ei teinud kindlaks, mis paistetuse põhjustas, aga statistiliselt on võimalik välja selgitada tõenäolisemad süüdlased. Ajakirja Expert Review of Anti-infective Therapy 2011. aasta artikkel toob välja, et kassihammustuste puhul nakatub 20–80 protsenti haavadest. Nendes on levinud näiteks streptokoki ja stafülokoki bakteriperekonna esindajad.

Kõige levinum mikroorganism on seal aga anaeroobne bakter Pasteurella multocida. See on osa kodukasside loomulikust suufloorast ja esineb üheksal kassil kümnest. Lõuna-Eesti haigla arst-resident Jürgen Rünk ütles, et seda bakterit on leitud 50–80 protsendilt haavadelt võetud proovidest.

Mainitud artiklist saab teada, et Pasteurella multocida’ga nakatumisel tekib tavaliselt kiiresti leviv sidekoe põletik, mis algab 24 tunni jooksul pärast hammustust. Kui seda mitte ravida, võib tekkida komplikatsioone kopsupõletikust ägeda mädase luupõletiku, ajumädaniku või südamesisekestapõletikuni.

Rünk lisas, et nakatumist iseloomustab kiire kulg ja põletiku kujunemine, mis väljendub paikse turse, kuumamise ning valuna. Raskematel juhtudel, näiteks langenud immuunsuse korral võib seisund tema sõnul päädida ka luu ja liigese infektsioonide ning sepsise ehk rahvakeeli veremürgitusega.

Kassi hammustusest või küünistusest võib organismi sattuda ka bakter Bartonella henselae, mis tekitab haigust nimetusega kassikriimustustõbi. Sellega võivad kaasneda lümfisõlmepõletik, luupõletik, kauakestev palavik ja peavalu.

Kassikorüfee ja Haabersti loomakliiniku loomaarst Olga Sjatkovskaja pidas kirjeldatud juhul tõenäoliseks just kassikriimustustõbe. See levib kirpudega ja kui kass ennast peseb, satuvad bakterid looma sülge ja küüntele. Kui inimesel on nahal vigastus, on ohtlik isegi see, kui loom kohta lakub.

Bakterid võivad olla ka hiirekütil, kellel kirpe märgata ei ole, kuna kassid pesevad end korralikult ja piisab kas või mõnest kirbust.

«Sellepärast on väga tähtis, et kassid on töödeldud kirpude vastu korralikult ja pidevalt, isegi toakassid. Kui me ei näe looma peal kirpe, ei tähenda see, et neid pole,» ütles Sjatkovskaja.

Rünk lausus, et enamik kassikriimustustõve juhtusid ravi ei vaja, kuid sümptomite ilmnedes on vajalik antibakteriaalne ravi. Reeglina kulgeb haigus siiski sümptomiteta. Eriti ohus on Sjatkovskaja sõnul inimesed, kellel probleeme immuunsusega, näiteks HIV või hepatiidiga nakatunud, siirdatud organi saanud, rasedad, vanemad inimesed ja lapsed.

Haav tuleb puhastada

Kodu- ja lemmikloomahammustuste statistilist esinemist on Jürgen Rünga sõnul keeruline hinnata, kuna reeglina need hammustused meditsiinilist sekkumist ei vaja. Eri andmetel moodustab kassihammustuste osakaal kõigist loomahammustustest kuni viiendiku.

Ta soovitas väiksema hammustuse järel haav võimalikult hästi ära puhastada, kasutades antiseptilist vahendit, ning jälgida edasist kulgu. «Suure tõenäosusega on mikroobid juba kudedesse sattunud ning edasine sõltub individuaalsest võimest haigusetekitajaid tõrjuda.»

Sjatkovskaja lisas, et kui inimene tunneb end pärast hammustust halvasti, tõuseb palavik, suurenevad lümfisõlmed, hammustuse koht on turses ja valulik, on vaja kiiresti pöörduda arsti poole.