«Tahtsin olla keegi»

Viimased lavastuse «Orpheus allilmas» proovid enne laupäevast esietendust Ugala teatris. Tüki kohta ütleb Aarne Soro, et lugu on kindel klassika – selge ideega, mille lavastaja Ingomar Vihmar on eriti põnevaks vorminud. Pildil David Cutrere Aarne Soro kehastuses. Foto: Heigo Teder / Ugala

Praegu Ugalas esietenduseks valmistuv Valgamaalt pärit näitleja Aarne Soro on töötanud ka õpetajana Tõrvas ning sealses kultuurimajas lage remontinud.

Tänu ühele ammusele ebaõnnestumisele on ta saanud aga juba kaks aastakümmet just Ugala lavalaudadel inimestele emotsioone pakkuda. Selle ajaga on ta teinud seal enam kui 70 rolli, mis on paarikümneaastase näitlejatöö kohta aukartust äratav pagas. Tunnustuste üleslugemiseks jääb ka kahe käe sõrmedest puudu. Paljud teavad teda aga hoopis mõne filmi või teleseriaali kaudu.

Hiljaaegu New Jerseys parima lühimängufilmi auhinna võitnud BFM filmikunsti õppekava teise kursuse töös «Pyramus ja Thisbe» oli Sorol samuti roll täita: tema osaks oli kehastada kurjamist narkodiilerit. Film ise on klassikalise kreeka müüdi modernne versioon noortest armunutest, kes püüavad saada eemale oma perekondadest.

Kuigi Soro on ühtviisi hea nii lastelavastustes, komöödiatükkides kui ka draamarollides, on ta eriti tõetruu ülbete pahalaste, samuti flegmaatiliste tüüpide kehastuses.

Näitlejas endas ei ole paista päriselus aga vähimatki pahaendelist ja ta muigab sildistava arvamuse peale üsna heatahtlikult. Siiski tunnistab: «Juhtusin just vaatama kümne aasta tagust seriaali «Ohtlik lend». Seal olin kongikaaslane, kes ropendas ja sülitas. Siis vaatasin ise ka ...»

Soro ei eelista filmikaamerat teatrilavale või vastupidi. «Minule ei ole vahet, tõetunnetus ja kohalolek on mõlemal pool samavõrra tähtis. Kaamera eest on töö turvalisem ja lõpptulemus lihvitum; laval juhtub, mis juhtub. On isegi tore, et juhtub.»

Näitlejaks ebaõnne kiuste

Ajast enne lavakarjääri ja sellest, kuidas tuli austus õpetajatöö vastu, rääkis näitleja paraja annuse huumoriga. «Olin õpetaja. Väga põgusalt. See oli siis, kui proovisin, kuid ei saanud lavakasse sisse,» muigab Soro mõtlikult. «Olin aasta ripakil ja hakkasin Tõrvas tööd otsima. Sügisel sain linna kultuurimajja metoodikuks, poole kohaga.»

Tegema pidi seal aga kõike. «Alates lae remondist. Suisa koristama küll ei pidanud, aga ... Igal juhul metoodilist materjali ma rahvamuusikaaansamblile Jauram ei hankinud (naerab), mis oleks ehk olnud mu otsene töökohustus.» Küll sai tehtud lastega näiteringi ja noortega luuleõhtuid.

Ugala teatrist on näitleja Aarne Sorole aastatega saanud justkui teine kodu. Foto: Lea Margus

Siis tuli ootamatu pakkumine. «Õppeaasta teises pooles jäi üks õpetaja lapsepuhkusele ja pakkus, et ma võtaks kolmanda klassi üle. Olin rõõmus, lausa õnnelik, samas teadmata pedagoogikast vähimatki. See seostus tookord minu jaoks pigem mingi pseudoteadusega.»

Pool aastat kestnud õpetajakarjääri võttis ta hingega. «Üritasin olla just see õpetaja, keda ise kooliajal väga igatsesin. Näiteks loodusõpetuse tunnid olid ikka soos ja metsas. Pean tunnistama, et väga keeruline oli lapsi ohjata. Suunata asjade juurde, milleks seal olime. Nüüd vaatan õpetajaid väga suure lugupidamisega. Sain aru, et pedagoog ei ole sõimusõna ja õpetaja­amet on suur kunst.»

Mõnevõrra kummastav oli kuulda näitlejalt, kel nõnda rikkalik pagas, et ta veidi uisapäisa tehtud katse järel lavakasse ei pääsenud. «Olen selle eest isegi tänulik. See uljus, millega sinna läksin ... Ma ei teadnudki siis päriselt, miks teatritööd teha tahan. Kuidagi just see aasta koos selle kibedusega, et ma ei sobinudki, õpetas nägema tähtsamaid asju.»

Tähtsam asi oli veendumuseni jõudmine, et teater on just nimelt midagi temale. «Eks suur argument oli tahtmine keegi olla. Võib-olla oli seal ka natuke tunnet, et tahan olla tuntud.» Soro tunnistab muiates, et küllap väike edevus ja näitlejapisik on peres olemas olnud.

Tookord suisa traagilisena tajutud ebaõnnestumise järel tulnud veendumus tõigi Tõrva noormehe järgmisel sügisel Viljandi kultuurikolledžisse, kus justkui tellimise peale avati teatrikateedri esimene kursus.

Aasta enne lõpetamist oli Soro juba Ugala laval oma esimesi rolle tegemas. «Tegime kaasa esimesest kursusest peale ja see oli väga põnev: olla päris näitlejatega ja suurel laval.»

Näitlejatöö kui suur vastutus

Nagu öeldud, žanr ei ole talle tähtis. «Vahepeal oli küll nii, et tulid aina koomikurollid. Siis oli natuke kurb tunne. Nagu oleks kasti pandud, kuidagi üksluine.»

Koomiku õudusunenägu: teed laval nalja ja keegi ei naera. On seda juhtunud? «Muidugi! Küll! Publik on ju alati saalis erinev. Vastukaaluks on ka naljakaid äpardusi tõsistes tükkides: surmtõsine roll, aga naeru pidama ei saa. Hiljuti oli meil etendus «Soo», peategelasel kärisesid püksid täiesti lõhki.» Näitleja kirjeldas värvikalt olukorda laval, millest siiski auga välja tuldi ja publik ei kahtlustanud vähimatki. Tõenäoliselt.

«Kuidas näitleja läbi põleb?» küsisin – ise teadmata, kas võin teemat puudutada. «On olnud selliseid perioode. Kas just läbipõlemine? Pigem justkui teatriväsimus. Mõtted, et kas see nüüd on kõige targem asi, mida ma siin maamunal teha võiksin ... Vahepeal ei jõua ja vaimustusvõime kaob, ei näe mõtet. Aga see ei olegi niivõrd teatriga seotud probleem, pigem tõsiasjaga, et oled inimene. Et oled ise kusagil augus.»

Toimetulekuks aga käsiraamatut ei ole. «Selles mõttes on raske, et oled laval «alasti». Viiesaja inimese ees. Ja nad on maksnud piletiraha. Olen vastutav nende, teatri ja ka kolleegide ees. Retsepti, kuidas toime tulla, ei olegi. Leiad ühel hetkel jälle midagi toredat, näiteks nagu Eva Kolditsi lavastatud «Soo». See kõik oli nii ilus ja õige, tekitades tunde, et see päästab midagi või annab teatrile olemise mõtte, teeb meid paremaks.»

Mitte ainult lavaelu

Arvan, et iga uus roll nõuab tohutut eeltööd ja sisseelamist. Nagu ka ühest rollist välja tulek ja teise minek. «Eks see kõik võibki tunduda keerulisem, kui ta on,» purustab Soro kujutluse. «Aga seda nimetatakse professionaalsuseks ja see on minu leib. Kui seda päevast päeva, õhtust õhtusse teen, ei tundu see enam olevat mingi eriline raskus. Tegelikult olen see ju ikka alati mina ise. Nii kurjam kui esimene armastaja.»

Näitleja sõnul on roll ajas muutuv nähe. «Arvan, et see muutub järjest rikkamaks. Eriti kui pärast pikemat vahet vaatad teksti ja avastad nüansse, mida enne ei märganudki. Et öeldu mõte võib olla ka hoopis teine. Ilmselt on nii, et asjad, mis sind hetkel mõjutavad, muudavad veidi ka rolli.»

Tegelikult võib iga etendus olla justkui uus – see teebki teatri põnevaks ja paneb elama, lisab näitleja küllap kogemusepõhise tõdemuse.

Kuid Aarne Soro ei ole pelgalt näitleja. Abikaasa Silvia on samuti tihedalt teatriga seotud, lisaks on paaril ka järelkasv sirgumas: tütred Marta ja Herta ning varsti kolmeseks saav pisipoeg Artur. Silviat kiidab Aarne kui väga head stsenaristi ning ootuspäraselt märgib uhke isa, et näitlejaainest on aimata ka järeltulijais.

«Tüdrukutes on küll seda lavaelevust. Tegelevad tantsuga, see on nende kirg praegu. Mõnes tükis on tütred teatris kaasa teinud, ka kaameratöö pole neile võõras: Hertal oli roll «Naabriplikas» ja Martal «Saladustes». Mulle nad seal väga meeldisid. Aga noh, ma olen nende isa.»

Kui mitte näitleja, kes ja kus ta oleks? «Kes ma võiksin olla? Ma ei ole sellele päris nii mõelnud, aga arvan, et saaksin kõigega hakkama. Minus on see ülbus olemas küll. Ma ei oska ühtki tööd pidada tühiseks või madalaks. Võiksin isegi olla liinitööline, selline rutiin isegi sobiks minuga kokku. Mõnda aega.»

Küsimusele, millal näitleja puhkab, päriselt vastust ei saanudki. «Praegu Orpheuse proovide kõrvalt leiab rohkem vaba aega, mul on hommikupoolikud ja mõned õhtud, et tegeleda millegi muuga. Või filmitööd teha. Vahepeal peab ka ära ütlema, kuigi süda tilgub verd. Vanematekoju Tõrva võiks tihedamini jõuda ...»