Leelokonverents tõi esile seto keele säilimise tähtsuse

Sootska Õie Sarv on üks, kes saab sedapuhku vallavaäise preemia.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Setomaal Meremäe turismitalus sai 11. novembril teoks kolmas Leelokonverents. Osalejad leidsid, et leelo kestmajäämise võti on seto keele hoidmine.

Ettekanded juhatas sisse Seto Leelotarko Kogo eestvedaja, sootska Õie Sarv. «Laul on küll põhiline, aga see põhineb keelel, rütmil ja helidel ning sinna kuulub ka tants. Kas laulame ainult laval või on meil sisemine tunne, et seda kõike on meile ka iga päev vaja? Kas tahame ja püüame lastele ja lastelastele oma oskusi edasi anda?» küsis ta.

Folklorist Andreas Kalkun kirjandusmuuseumist oli otsinud arhiivis olevatest seto lauludest read, kus rahvalaulikud olid oma elu seletanud lauldes. «Tänu kogujatele on meil natuke teadmisi lähiajaloost ja laulutraditsiooni olemusest. Laulud hoiavad elus peale ajaloo ka keelt ning toovad kaasa uusi sõnu,» rääkis Kalkun.

Kuna rahvalaulutarkused enam loomulikult teel ehk kodust kaasa ei tule, on kultuuri edasikestmises suur roll kanda kooridel, lasteaedadel ja koolidel. Rahvaluuleteadlane Janika Oras selgitas, et vanamoodi laulmist tuleb tänapäeval õppida uutmoodi. «Meid ümbritsevad helid ja vanavanemate helimaailm ei ole ammu enam sarnased. Nüüd peab õpetaja õpetama kuulama ja neid helisid jäljendama, et vanem helilaad ei kaoks täielikult.»

Folklorist Kristi Salve meenutas oma esimesi käike Obinitsa kanti ja kohtumisi sealsete rahvalaulikutega ning võrdles seda lausa Ameerika avastamisega. Ta tunnistas, et kuigi setude lauluvara oli talle kirjapildis ju varemgi hästi tuttav, oli lauldes saadud emotsioon nii vapustav, et on siiani eredalt meeles.

Tartu Ülikoolis folkloori ja seto keelt õpetav Paul Hagu rõhutas murdekeele õppimise tähtsust – ikka selleks, et rahvalaulutraditsiooni elavana hoida. Setomaal sündinud ja kasvanud mees armastab ka ise kodukandist kogutud laule laulda.

Maria Noormets, kes veab eest Tartus tegutsevat leeloparki, näitas, kuidas setode rahvarõivaid korrektselt kanda.

Päeva lõpus luges sootska Õie Sarv ette Maarja Hõrna mõtted setude laulust ja laulmisest.

«Maarja on sündinud Setomaal, elanud esimesed eluaastad oma vanaema ja vanaisaga ning saanud neilt setode elutunnetuse ja keelepõhja. Ta oli kõige noorem kaasamõtleja ja kirjutaja, kes analüüsis oma laulmiskogemusi ning kutsus kaasa mõtlema küsimusega: kellele me laulame? Kui ta hakkas koos noortega käima Tsibihärbläste rühmas, meeldis talle väga laulda vanaema ja teiste naiste laule. Nüüd aga tahaks ta laulda oma mõtetest ja tunnetest, kui dsamas valdab hirm, kas ta ikka oskab seda teha hästi ja õigesti,» vahendas Sarv Hõrna mõtteid.

«Praegu laulab ta kodus oma lapsekesele. Sarnaselt mõtleb ja käitub mõni teinegi noor naine, kellega nad koos seto rahvalaule laulnud,» rääkis Sarv. «Nüüd on kõigil, kes konverentsile kohale tulid, võimalik ise edasi mõelda ning tegutseda setode kultuuriruumis jõulisemalt ning mõtestatumalt.»

Leelokonverentsi rahastas Eesti-Läti programm.

Tagasi üles