31 765 kilomeetrit jalgrattaga ümber maailma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Maailmarändur Heini Räämet lõpetas pika rännaku seal, kus ta seda alustas – oma kodus Otepääl.

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Jalgrattasadulas ümber maailma vändanud endine kaitseväelane Heini Räämet reisil oma elu pärast ei kartnud. Kõige rohkem tundis ta puudust koju Otepääle jäänud elukaaslasest.

See oli eelmise aasta juuli algul, kui Räämet istus kodumaja ees ratta selga ja hakkas väntama ümbermaailmareisile. Kõigepealt võttis ta suuna Lõuna-Euroopasse. Kokku läbis mees koos Eestiga 41 riiki ning neli kontinenti. Novembri algul jõudis ta koju tagasi.

Just nii palju kilomeetreid sõitis ta jalgrattaga.

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

«Pärast jalgsirännakut tundsin, et Euroopa jäi väikeseks,» põhjendas ta, miks nii suure katsumuse ette võttis. See oli 2010.–2011. aastal, kui ta kõmpis Tallinnast Kopli lahe äärest Portugali Lissaboni lähedale Atlandi ookeani äärde. Väikene jalutuskäik ehk jalgsi Euroopa Liidu idapiirist läänepiirini kestis 343 päeva, mille ajal kõndis ta maha 5445 kilomeetrit.

«Tahtsin midagi suuremat teha ja selleks valisingi reisi ümber maailma ja jalgrattaga. Jalgsi ei tahtnud seda teha, see oleks väga palju aega võtnud,» ütles ta. Rännak kestis 486 päeva ja selle aja jooksul sõitis ta raudhobuga 31 765 kilomeetrit.

Istutud sai nii palju, et sadul vajas parandamist.

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Enim jäi talle reisilt meelde Austraalia. «Maa number üks,» meenutas ta, vaadates arvutist tehtud pilte. Eriti just sealne maa, loodus, abivalmid inimesed. Ei olnud harvad need juhused, kui ta korraks kondiraputajaga tee äärde seisma jäi, et särki veelompi kasta ja jahutust saada. Juhtus sedagi, et autod peatusid ja inimesed küsisid, kas kõik on hästi ja ega tal abi ole vaja.

Austraalia oli ka kõige kuumem koht – koguni 60 kraadi päikese all. Sestap ei pea imestama, et ta pidi seal rattaga kaasas tarima korraga ka 15 liitrit vett. Seevastu kõige külmem koht oli Argentinas, mil ühel ööl oli üheksa miinuskraadi.

Ta ööbis nii hotellides, hostelites kui ka telgis. «Sain hakkama vähesega, mis mul kaasas oli,» märkis ta. Kogu varustus kaalus tal peaaegu 40 kilogrammi.

Et saada varju ja puhata, tuli teha rattast varjualune.

FOTO: Erakogu

Võrratud Aasia toidud

Lahkete inimeste maana meenutab ta Aserbaidžaani, kus iga natukese aja tagant kutsuti teda teed jooma. «Kui oleksin kõik teejoomisekutsed vastu võtnud, mida tee ääres pakuti, oleksin seda maad läbinud mitte nädal aega, vaid kaks nädalat,» muigas ta. Talle pakuti ka kohalikku toitu – külaline vaid öelgu, mida soovib, ja soov saab täidetud.

«India ja Tai toidud olid kõige paremad,» ütles ta, et üle kõige maitsesid talle reisi jooksul Aasia söögid. «Iga maa puhul, mille selja taha jätsin, jäin mõnda toitu igatsema. Näiteks Argentinas lihatooteid.»

Parima toiduelamuse sai ta Malaisias: «Spetsiaalselt tehti valmis. Tegelikult ei teadnudki, mida pakuti, aga maitse oli väga hea.»

See pilt rändurist on tehtud Indoneesias ühes ööbimiskohas.

FOTO: Erakogu

Millest või kellest puudust tundsite rännaku ajal? «Oma elukaaslasest,» ütles ta kohe ja kindlalt.

Dingode ulgumine

Aga millest mõtlesite rännaku ajal? «Mõtlesin elukaaslasele, endistele tegevustele ja sellele, mida võiks veel tulevikus teha, milliseid reise ette võtta,» ütles Räämet.

Rännak läks muidu hästi ja rahulikult, kui mõned seigad välja arvata. «Ehmatavaid momente oli küll,» meenutas ta. Näiteks Türgis telgis ööbides kuulis ta äkki, kuidas noortekamp tuli mere äärde ja läks laskmiseks lahti: «Tuli laskude jada, ehmatas ära, et mis suunas nad lasevad.» Õnneks keegi pihta ei saanud.

Austraalias magas ta keset loodust telgis, kui korraga kuulis dingode ulgumist. Ärkas ööunest üles ja avastas, et nuga oli jäänud välja ratta peale. Ta ronis telgist välja, võttis noa ja tuli kohe telki tagasi – sest mine tea, mis võib ette tulla. Õnneks midagi ei juhtunud.

Aga kas raudhobuga vändates keset tihedat liiklust hirmus ei olnud? «Eks ikka vahepeal oli,» tunnistas ta. Näiteks São Paulos, mis on Brasiilia ja kogu Lõuna-Ameerika suurim linn, kus koos eeslinnadega elab ligi 20 miljonit inimest. Seal sõitis veoauto temast nii lähedalt mööda, et viis rattalt peegli küljest ära. Vahepeal tuli sõita või lükata sõiduvahendit ka kraavis, sest tee peale ei mahtunud enam ära.

Ega olukord oma tiheda liikluse tõttu olnud parem ka Indoneesiale kuuluval Jaava saarel, mis on suurima elanike arvuga saar maailmas – seal elab 141 miljonit inimest. Või siis India linnas Mumbais.

Pika teekonna jooksul sai ta kokku ka mõne eestlasega. Esimene kohtumine oli Leedus, seejärel Gruusias mägedes. Kui ta Euroopasse tagasi tuli, täpsemalt Hispaaniasse, siis üks laevatööline, nähes jalgrattal väikest Eesti lippu, küsis: «Kuidas läheb?» Räämeti sõnul oli talle oluline ka kohtumine sõjaväesõbraga Armeenias.

Jõudnud koju, kallistas naist

Koju tagasi jõudis ta Soome kaudu. Helsingist laevaga Tallinnasse, sealt Muuga ja Aegviidu kaudu Otepääle. Jõud aga rauges enne pärale jõudmist ning Pangodi mail, 17 kilomeetrit enne talvepealinna jäi ta ööseks veel telkima. «Saatus juhtis mind – ju siis ei tahetud, et kohe koju jõuan,» muigas ta. Hommikul ärkas, pakkis asjad ja võttis ette viimased kilomeetrid.

Otse ees on Rio de Janeiro. Just säärasele teele pidi ära mahtuma ka jalgrattur.

FOTO: Erakogu

Kui koju jõudsite, siis mis oli esimene asi, mida tegite? «Kallistasin elukaaslast,» ütles Heini Räämet.

Tervis pidas pikale rännakule vastu. Ka jalgratas. Nõrgim koht kondimootoril oli tagujooks, näiteks läks katki kolm velge. Tagakumme kulus või läks katki kuus tükki. Saapaid kulus täiesti ära kaks paari.

See trikoloor käis ümber maailma ära.

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Aga juba mõtleb ta järgmise rännaku peale, ikka raudhobu seljas. Enne veel tuleb selleks raha koguda.

«Et maailma näha ja ennast proovile panna,» kõlas lühike vastus, miks ta nii pikki rännakuid ette võtab.

SUUR JALGRATTASÕIT

•    Kogupikkus 61 320 km.

•    Jalgrattaga 31 765 km, lennukitega 27 770 km, lisaks sõidud veesõidu­kitega.

•    2292 tundi sadulas.

•    7 lendu, 17 veesõidukiga sõitu.

•    400 ööd telgis, 80 ööd katuse all, 4 ööd lennukis, 2 ööd laevas.

•    Põhjapoolseim punkt: Pori, Soome

•    Lõunapoolseim punkt: Queenstown, Uus-Meremaa

•    Ettevalmistuseks kulus 1400 eurot.

•    Reisil kulus 14 245 eurot, sellest söögile 4000 ning jalgratta remondiks ja muuks rattaga seonduvaks 1000 eurot.

Allikas: maailmarändur Heini Räämet

Tagasi üles