Helsingi tunneli idee idaneb Lõuna-Eestis tiigi kaldal

Toomas Peterson hakkab juba kaugelt silma. Korvpallurikasvu laiaõlgne ja heas vormis 58aastane mees, kes on pealaest jalatallani võilillekollaseks riietunud. Foto: Maarius Suviste / Lõuna-Eesti Postimees

Elu jooksul nii Eesti kunagist rahvuslikku lennukompaniid Estonian Air kui ka lennuametit juhtinud Toomas Peterson istub Sangaste lähedal rahus ja vaikuses kodutiigi kaldal. Tammist alla voolava veesulina taustal mõtiskleb ta oma uue projekti üle: mere põhja ankrutega kinnitatud hõljuv tunnel Tallinnast Helsingisse.

«Ma tulen tee äärde vastu,» ütleb Peterson telefonis, kui mulle oma koju teed juhatab. Mõne aja pärast hakkabki ta juba kaugelt silma. Korvpallurikasvu laiaõlgne  58aastane mees, kes on pealaest jalatallani võilillekollane: nii müts, jope, teksad kui ka kõrge säärega kummikud on ühte värvi.

Ta istub autosse ja sõidame looklevat pehmet metsateed pidi tema koduni. Siin on tema esivanemate sünnipaik.

Järjestikku on kolm tiiki, kõige suurema tiigi kaldal, mäekünkal asub Toomas Petersoni meelispaik. Oma kodu. Ümberringi kõrguvad graatsilised seedermännid ning mehiselt jõuline tammik.

Kunagi Eesti lennunduse tippjuhina töötanud Toomas Petersoni lennukad mõtted viivad ta Sangastes asuvast kodust kirjutuslaua tagant Tallinna–Helsingi tunneli rajamise juurde. Foto: Maarius Suviste / Shutterstock / fotomontaaž

Kahekorruselise majakese suurest aknast avaneb kirjeldamatu vaade veesilmale. Elutoas kütab soojust uus kamin, kuhu ta viskab sisse kasepuid, mida ise metsas tegemas on käinud.

Pehmel tomatpunasel sohval on kaugtöö tegijal rüperaal, internetipulk kõrval. Taamal laua servas on kolmest lapsest noorima, 15aastase poja pilt.

Peterson pakub kohvi. Kitsepiimaga.

«Tavaliselt pool nädalast olen maal, pool nädalast Tallinnas. Aga alles hiljuti olin siin kuu aega järjest,» ütleb juhtimis- ja majanduskonsultant ning ettevõtja, kelle teine kodu on pealinnas Pirita-Kosel.

Asepresident Pariisis

Kui ta tööasjus Tallinnas käib, teeb seda teinekord ka rongiga. Sõidab viie kilomeetri kaugusele Keeni raudteejaama, jätab auto sinna ja astub rongi. Teekond pealinna võtab aega kolm tundi – see on hea aeg tööd teha. Muide, Tallinnasse ja maakoju tagasi saab Keenist kolm korda päevas.

Seda rääkides toob ta paralleeli vanast Euroopast. «Kui Pariisis töötasin, oli nii tavaline, et inimesed sõitsid rongiga kaks tundi tööle ja pärast koju tagasi,» ütleb ta.

Peterson on pidanud auväärseid ameteid. Nõukogude ajal sai ta 28aastasena finantsdirektoriks Leiburis, mis tootis ENSVs kaks kolmandikku leibadest-saiadest. 1990. aastate keskel oli ta rahvusliku lennukompanii Estonian Airi juht.

Pärast seda oli ta lennuameti juht ning samal ajal ka Euroopa tsiviillennunduse asepresident. Peakontor oli Pariisis ja ta vastutas kogu lennundusjulgestuse eest Euroopas. See oli ajal, mil USAs lendasid terroristid kaaperdatud lennukitega kaksiktorni sisse ja maailm ei olnud pärast seda enam endine.

Tähtsa persoonina käis Peterson toona üle maailma ühena Euroopa esindajatest paljudel kohtumistel, kus oli arutluse all lennujulgestus. Peale selle on ta olnud ka Tallinna Lennujaama ja Lennuliiklusteeninduse ASi nõukogu esimees.

Maailmakodanikust, kel pool ilma läbi lennatud, on saanud mees, kes on Lõuna-Eestiga, täpsemalt Valgamaaga end tihedalt sidunud. Talle meeldib maaelu rütm.

«Olen harjunud, et kui valgeks läheb, siis ärkan ja hakkan tegutsema. Rütm on nagu vanadel eestlastel – nii kui valgeks läks, hakkasid tööle,» jutustab Peterson. «Arvutiga teen tööd päeva esimeses pooles, sest siis on vaim ergas. Pärast lõunat teen trenni või füüsilist tööd.»

Töökoht kännu otsas

Jutt läheb edasi maaelu võimalikkuse peale.

«Eesti väärtus on hoopis selles, et kui saame maal teed korda ja kiire interneti tööle, hakkavad inimesed linnast maale tagasi valguma. Arvan, et paari-kolmekümne aasta pärast hakatakse väärtustama maal elamist. See on omaette väärtus küll, aga peab ka saama kiiresti ühest punktist teise,» kõneleb Peterson.

«Enam ei ole niimoodi, et sõidad kella kaheksaks kontorisse tööle ning kell 17 hakkad koju tagasi tulema. Nüüd saan tööd teha kännu otsas, kui internet on olemas,» räägib ta enda ja seejärel ka kohe oma vanema, 32aastase poja näitel.

«Ta on suhteliselt noor ja ostis endale Kesk-Eestisse maamaja. Noored ka muutuvad, nad ei pea kogu aeg linnas korteris elama,» teab Peterson, kes tänu vanimale lapsele, tütrele, on nüüd ka vanaisa. «Sellest ei saada veel aru, aga see on Eesti üks suuremaid väärtusi – meie maal ruumi on. Sisemajanduse kogutoodang on oluline, aga tähtis on ka see, et meil on puhas õhk ja puhas muld. Ja loomulikult on vaja tööd, et raha teenida.»

Toomas Petersonil endal on kujundlikult öeldes kolm peamist õnge sees, mille eest elada saab.

Esiteks: tal on kogemusi ja teadmisi ning sestap annab lennunduskonsultatsioone Eestis ja kaugemal.

Teiseks: ta tegi koos äripartneriga Tallinnas lennukite hooldusfirma, mis praegu otsib veel rahastust.

Kolmandaks: tunnel Tallinnast Helsingisse.

Sada kükki ja kätekõverdused

Tunnelist rääkides lähevad tal silmad särama ja ta selgitab nii innustunult. Nimelt tegi ta koos äripartneri ja kunagise kolleegiga lennuametist osaühingu Ankurtunnel, mis tegeleb selle väljaselgitamisega, kuidas ehitada kahe linna vahele ankurtunnel. See on ilmatu suur betoontoru, kuhu mahub kaks rongi kõrvuti sõitma, üks ühte- ja teine teistpidi. Tunnel hõljuks 40 meetrit allpool merepinda stabiilselt ankrutega põhja kinnitatult.

Kui merepõhjaalune tunnel maksaks 20 miljardi euro ümber ja tasuvusaeg oleks 40 aastat, siis Peterson pakub, et ankurtunneli saaks tehtud kolm-neli korda odavamalt ning tasuvusaeg oleks paarkümmend aastat. Koostöö Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega on käimas.

«Teadlased uurivad seda praegu, teevad arvutusi ja mudeleid, et tõestust saada. Mulle on kirjeldatud, et esialgse hinnangu järgi on see võimalik,» ütleb juhatuse esimees ja koordinaator Toomas Peterson. See oleks ainulaadne maailmas. «Peame ettepoole mõtlema,» lisab ta.

«Põhiline, et see on jätkuks peamiselt kaubavedude mõttes Rail Balticule. Kusjuures tulevikus hakkab Hiina ja teiste sealsete riikide kaupade vedu üha enam kliima soojenedes kulgema Põhja-Jäämere kaudu, läbi Soome, läbi tunneli ja Rail Balticu,» arutleb Peterson. Ta on kindel, et reisijate mõistes tekib tänu tunnelile kaksiklinn Helsingi-Tallinn.

Nii et vaatate oma Lõuna-Eesti kodust tiigile ja mõtlete Tallinna-Helsingi tunneli peale? «Siin seda proovima ei hakka, see on ju selge,» muigab ta.

Aga seda teab ta hästi: «Energeetiliselt tundub, et siin on väga hea asukoht. See on liivamägi, tunnen, et on hea olla ja siin tulevad head mõtted. Samas aga on ka nii, et kui oled harjunud linna kära ja müraga, siis maal võib vaikus hakata häirima.»

Pea selgena hoidmiseks ja keha vormis püsimiseks teeb ta iga päev trenni. Toomas Peterson, kes noorteklassis oli riigi koondistes korvpallis ja käsipallis, sõidab jalgrattaga ja mängib tennist. Ja veel – tema päevanorm keset maalilist kodupaika Lõuna-Eestis on sada kükki, sada kätekõverdust ja poolsada harjutust kõhulihastele.