Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
/nginx/o/2017/11/30/7364767t1hc5fd.jpg)
Kunstnik Heiki Trolla (47) sai kevadel esimest korda vanaisaks, kolis Võrumaalt ära Tartusse ning teeb seal nüüd hobuse moodi tööd. Õige varsti saavad võrulased tema uut avalikku taiest näha Võrus avatavas Nöörimaa kaubanduskeskuses.
Kohtume Navitrollaga tema Kastani tänava kõrgete lagedega ateljees. Vanas tööstushoones jätkub küll saabaste tootmine, kuid aprillist on siin osa ruutmeetreid hõivanud Võrumaa mehe loodav maalikunst. "Mis teha, tööstus ei vaja enam nii palju ruumi ja inimesi. Varsti teevadki robotid kõik ära," ütleb Navitrolla.
Tartu tööstusmaastik on novembri lume-eelses mustuses ja hämaruses trööstitu vaatepilt. See on hoopis teine keskkond võrreldes sellega, kus Navitrolla viimased kümme aastat elas ja maalis. Miks ta küll vahetas tüüne taluelu Karula rahvuspargis linnasagina vastu?
"See minu talu toake, kus kümme aastat maalisin, jäi paratamatult väikeseks,« selgitab ta. »Kümme aastat jooksin peaga vastu seina ja pigistasin kivist vett välja. Ülitore on maal kõike seda teha, aga ressurss, mida ma töötamiseks kulutasin, oli üüratu. Ma ei ole lihtsalt nii rikas."
Sündimas on suurvormid
Katapuldiks, mis Navitrolla kevadel Tartusse heitis, osutusid kaks suurt tellimust, mida tehniliselt ei olnud võimalik talus teha. Ühe neist tellis temalt Lõunakeskus ja teise Nöörimaa toidukeskust ehitanud Mart Timmi. Kaupmeeste tellitud suurvormide loomiseks oli vaja vastavat taristut, mida Võrumaal polnud leida.
/nginx/o/2017/11/30/7364759t1hcb5f.jpg)
"Lõunakeskuse ja Timmi Mardi tellimuse jaoks ei olnud mul lihtsalt tööpinda – kuuemeetrist köetavat angaari, kus keegi mind ei segaks," räägib Navitrolla. "Puhtjuhuslikult vedas, et siin selline angaar oli, sest ma ei ole nii kõva vend, et ehitaks sellise endale maale."
Ruumiotsingutel ASi Samelin saapavabrikusse jõudnud Navitrolla jäigi Tartusse. "Tartu on selline kirik-keset-küla-lahendus. Tallinnas olla ei tahaks ja mööda ilma on ka juba küllalt ringi kablutatud," sõnab ta.
Vana tehasehoone pakub töötamiseks avarust ning võimaldab kunstnikul tekitada enda ümber loomingulist korratust. "Maalimiseks peavad mul need asjad siin vedelema,« osutab ta värvitotsikutele, pintslitele. »See peab olema koht, kus võin sodi maha visata, mõtlemata, et oih, pritsisin lillekesele värvi peale või et pintsel on supipotis."
Karula rahvusparki jäänud talust mees aga ei loobu. "See on koht, kuhu alati minna, varbaid leso peal soojendada ja sauna teha. Kunstnik ei saa olla selline tegelane, kes liiga palju ühe koha peal istub."
/nginx/o/2017/11/30/7364755t1h6b2e.jpg)
Seinad ja molbertid maale täis
Istumiseks Navitrollal praegu aega palju pole. Ka intervjuu ajal heliseb mitu korda telefon, üle ukse kiikab sisse õpilane. Ateljee seinad on kaetud pooleliolevate maalidega, kolmel molbertil on pildid ootamas pintslitõmbeid.
"Mingil hetkel on inimese elus tööhobuse aastad ja mul on kangesti tekkinud tunne, et need tööhobuse aastad on jõudnud kohale," nendib Navitrolla. "Tõesti, tööd on liiga palju ja et seda ära teha ilma liigse enesepiitsutamiseta, stressita, on vaja vaheldust."
Navitrolla maalid on nende ainulaadsuses lihtsalt eristatavad. Tegelased on inimese silmale harjumuspäratult üle-elusuurune floora ja fauna, kuhu sisse peidetud mõni krutski, mille avastamiseks tuleb iga pildiga eraldi tuttavaks või isegi sõbraks saada.
/nginx/o/2017/11/30/7364763t1h08fd.jpg)
Paljudele on aga Navitrolla kunst nähtav mitte toaseinal, galeriis või kataloogis, vaid mõne suurvormina avalikus kohas. Olgu nendeks 2013. aasta suvel Võru kortermajade seintele kantud tööd või kaubanduskeskusi ehtivad taiesed.
Ümbermõõt ei loe
Suurvormid on küll silmapaistvad, kuid näib, et need pole Navitrolla jaoks «tema teetass». «Need on dekoratiivsed objektid,» ütleb ta. "Maali tehakse lõuendile, seda ma nimetan maaliks."
See, millistest mõõtmetest alates muutub kunst «suureks», on Navitrolla sõnul suhteline, sõltudes nii kasutatavast tehnikast kui ka kunstnikust. "Kui graveerin graafikaplaati, siis 50 korda 50 sentimeetrit oleks minule hiigeltöö. Suureformaadilist tööd kraabid pool aastat."
Pildiraami ümbermõõdu järgi kunsti Navitrolla sõnul hinnata ei saa. "Eri kunstnikel on formaaditunnetus erinev. Mõnele on viiemeetrine maal ka pisike teos, aga mina oma tehnikas ei saa nii, minule on see monumentaalne teos. Suur kunst on see, kui motiiv hakkab elama oma elu."
Elu ise on aga selline, et ainus võimalus sellega kuidagi hakkama saada, ongi loominguga tegeleda. "Mõeldes sellele, et kohe võtavad robotid kõik töö endale, siis ainus võimalus ongi olla kunstnik, luuletaja ... Igasugune loominguline töö on väljapääs tuimast rutiinist, sellest rattast, kuhu inimesi surutakse."
Elektroonilisest võidurelvastumisest
Kui jutt juba filosoofiliseks läks (Kastani tänava paralleeltänav on muide Filosoofi), räägime täpsemalt sellest «rattast», kuhu meid surutakse.
"Ilmakorraldus on suurkorporatsioonidel ära organiseeritud ja märkamatult on inimesed pandud tegema seda, mida nad tegelikult ei tahaks teha. Näiteks elektrooniline võidurelvastumine. Meile surutakse pidevalt peale uut elektroonikat, mis kontrollib, kas elame piisavalt tervislikult, kas käitume ikka hästi,« selgitab Navitrolla. »Mine tööle, mine poodi, mine voodi ja osta, osta ..."
/nginx/o/2017/11/30/7364757t1haf29.jpg)
Ainus, mis aitab sellega hakkama saada, on Navitrolla sõnul looming. "Loominguline vaim on vaba ja seda on raske puuri panna. Kuritegevus on ju tegelikult mõnus (naerab)."
Et vaba vaim saaks lehvida ja kunstnik seista vastu ilmingutele ühiskonnas, millele viitas juba austerlane Fritz Lang oma 1927. aasta eepilises filmis «Metropolis», tuleb võimaldada tal logeleda.
"Praegu saan inspiratsiooni, kui mitte midagi ei tee. Kui ei otsi midagi, vaid selekteerin peas motiive, mis seal juba olemas on. Saan inspiratsiooni puhkamisest, jõudeelust, raamatute lugemisest ... Kõik need vanad head asjad," räägib Navitrolla.
"Maalimine on minule maailmas olemise viis ja kui ma seda ei saa, olen väga õnnetu inimene. Kõik selle, mis takistab mind kunsti tegemast, alates ühiskonnakorraldusest, lõpetades pruutide hädakisaga, üritan ma oma elust välja lülitada," lisab ta.
Muusade hordid välistatud
Ent kuidas jääb muusadega? "Muusa on äärmiselt oluline. Muusa pead sa ise leidma. Muusa võib olla meeleolu, ei pea olema inimene," vastab kunstnik.
Kas see tähendab, et Navitrolla askeetlikus ateljees polegi loomeprotsessi ajal diivanil igavlevaid muusasid, kes kunstniku vaimu virgena hoiaksid? «Ma pole huvitatud, et muusade hordid siin ukse taga prõmmiksid,» põrutab ta. "Kõik, mis takistab kunsti loomast, on minu isiklik vaenlane ja katsun selle vastu võidelda ja võitlengi. Ka see intervjuu jääb järgmiseks kümneks aastaks viimaseks. Ma pole hea inimene."
Vaenlaste vastu võitleb Navitrolla sõnaga. "Sõna on üks vägevamaid relvi. Pane tähele, et mõne sõna pärast nad tuumasõja veel lahti lasevad." Seega Johannese evangeeliumi tuntud avalause, et alguses oli sõna, mitte näiteks pilt, peab paika? "Alguses oli sõna ja lõpuks jääb ka sõna, sest lõpetuseks kustutatakse meil pilt ära."
Kuna jutt kisub taas igavikulistele radadele, küsin kunstnikult, mida ta teeks, kui raadios öeldaks, et homme saabub maailmalõpp. «Maaliksin,» vastab ta. "Kutsuksin mõne hea sõbra, jooks veini. Võtaks rahulikult. Kui lastakse muidugi rahulikult võtta, sest ma kardan, et üks osa inimesi tormab kohe teiste vara kallale ja teised kolmandate elu kallale. Aga katsuks teha midagi lihtsat ja vajalikku – ajaks mõne inimesega juttu."
Maailmalõpu teema pole Navitrollale kaugeltki uus asi, millele mõelda. "Mina sain sellest teadlikuks umbes kuueselt. Olin tükk aega paralüseeritud ega suutnud elul mõtet leida,« räägib ta. »Sain teada, et päike kustub nelja-viie miljardi aasta pärast ära ja lapse pea mõtles, et mis mõtet siis üldse on rabeleda, kui päike kohe ära kustub."
Tuleb välja, et oli mõtet rabeleda küll. Keskkoolipoisina 1988. aastal Kirumpää bussiootepaviljonis ühe oma esimestest töödest maalinud Navitrollast on saanud Võrumaa kaasaja üks tuntumaid kultuurisaadikuid, kelle universaalne kunstikeel kõnetab publikut ka Aasias ja Ameerikas.
Kunsti müük on aga midagi sellist, millega Navitrolla ise tegeleda ei taha. «Mina ei müü, minult ostetakse,» lausub ta. "Igal inimesel on oma tee ja mina saan kõige suuremat rahuldust ägedast pildist. Kui on äge pilt, siis see leiab ka vastukaja. Ei ole oluline, millises vallas, ka kvaliteetne kuritegevus leiab auditooriumi."