/nginx/o/2016/08/29/5772719t1hfae3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/03/7375433t1h81eb.jpg)
Mõlemal pool piiri töötava lätlannast silmaarsti Rudīte Putna sõnul on Eestis töötingimused igati paremad kui Lätis. Aga et kodumaa on talle lähedane, ei meelita kõrgem palk teda siiski üdini Eesti arstiks hakkama.
Läti arst peab Eestis töötamist vahvaks seikluseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Putna töötab lausa kolmes kohas. Kolm päeva nädalas võtab ta patsiente vastu Lätis Valka polikliinikus, kaks päeva Valmieras Vidzeme haiglas ja kahel korral nädalas Valga haiglas.
«Olen natuke hull. Kui tulin siia tööle, tundsin hulka erinevaid tundeid: natuke muret, ebamugavust, keeleraskusi – siiski ju teine riik. Sõitmist oli küll ainult kümme minutit, aga emotsionaalselt oli muutus suur,» iseloomustas Putna aega, kui ta Valgas ligikaudu viis aastat tagasi tööd alustas.
Putna elab Valkas, kuhu kolis üle 20 aasta tagasi. Pärit on ta piirist umbes 90 kilomeetri kaugusele jäävast Alūksne linnast. Hariduse sai naine Riia Meditsiiniinstituudis, mis nüüd kannab nime Riia Stradiņši ülikool.
Enne Valka tulekut ta Eestis töötanud polnud, kuigi oli piirilinna sattunud, sest siin elasid tema sugulased. «Sugulane oli lätlane, tema naine valgevenelanna. Aga nemad olid rohkem venekeelsed. Lapsepõlves käisin külas – teadsin, kus Eesti on.»
Keeleraskusi vähe
Eesti keelt oskas ta siia tulles veidi ka varem, aga õppis tublisti juurde. Vestlesime Putnaga eesti keeles ning kuigi mõnel juhul tuli küsimust korrata, kulges intervjuu suuremate raskusteta.
«Mu lemmikõpetaja on Silvia Kindma. Õppisin keelt Valgamaa kutseõppekeskuses. On natuke raskusi, sest eesti keelel on teine filosoofia. Ei ole näiteks nais- ja meessugu. Mulle meeldib eesti keel lapsepõlvest, selle rütm, selles on huvitavaid sõnu. Tšehhi ja itaalia keel meeldivad samuti rütmi pärast,» lausus Putna.
Patsientidega suheldes pole naisel enda sõnul olulisi probleeme ette tulnud, vajadusel on abiks ka õde. Pigem vastupidi, eestlastega on töötada mugavam. «Läti patsiendid on natuke närvilised, Eesti omad rahulikumad,» naeris Putna.
Tema sõnul toimib Eesti meditsiinisüsteem paremini kui Lätis. Näiteks on Lätis digiretsept kasutusel alles sellest aastast, mistõttu pole süsteem veel päris sisse töötatud. Ka paberimajandust on meil vähem.
«Tunnen ennast Eestis väga hästi. Siin on digiretsept ja digilugu pikalt olemas ja töötavad paremini kui Lätis. Haigekassa süsteem on ka Eestis parem. Lätis on juba 20 aastat meditsiinil väga madal rahastus ja seepärast on kõik probleemid üha kasvanud.»
Läti palk ei rahulda
Ka palgaerinevused on Eesti ja teise kahe Balti riigi vahel hämmastavad. Kui viimase Baltimaade tervisestatistika kogumiku järgi oli 2015. aastal Eesti arstide brutokuupalk 2088 eurot, siis Lätis oli see 1183 ja Leedus 1154 eurot. Putna tunnistas, et pole oma Läti palgaga rahul, aga lepib olukorraga. «Ausalt: ei ole rahul. Aga see on riigi poliitika ja see ei ole minu asi. Kui riigil ei ole raha, siis see on reaalsus.»
Valgas teeb ta kaks korda nädalas kolmetunnise vastuvõtu. Siiski ei mõtle ta palga tõttu ainult siinsele tööle üleminekule. Kaalumisele pole tulnud ka Soome minek, nagu seda on teinud paljud Eesti arstid. «Mul on siin väga väike koormus. Eestis töötamine on rohkem nagu seiklus,» naeris Putna.
/nginx/o/2017/12/03/7375441t1hf9e3.jpg)
«Olen juba vana ka Soomes käimiseks. Mul oleks vaja keelt õppida ja see on raske,» lisas ta.
Kui küsisin, kas midagi on ka Lätis paremini, jäi Putna mõttesse. «Olen lätlane ja Lätis on see mulle suur pluss. Keel, maa. Tean, kui jõuliselt oma Läti patsientidega rääkida. Eesti patsientidega olen väga viisakas.»
On ka sarnaseid muresid, näiteks järjekorrad pole sugugi lühikesed ka Lätis. «Minu vastuvõtt on Lätis detsembri lõpuni kinni.»
Hoolimata kolmel kohal töötamisest ütleb Putna, et raskeid hetki pole töös olnud, kuigi aeg-ajalt ta väsimust tunneb. «Olen sangviinik. Sellele inimtüübile väga meeldib liikumine. Ei sega, kui mul on vaja teises ja kolmandas kohas töötada. Kuigi mõnikord tõusen üles ja mõtlen: oi jumal, kuhu mul nüüd on vaja sõita ...» naeris ta.
/nginx/o/2017/12/03/7375439t1h5cf3.jpg)
Huvi meditsiini vastu tekkis naisel juba lapsena. Selleni viis üleelatud haigus. Sealjuures on ta pere ainuke meditsiiniinimene.
«Olin kuus aastat vana, kui mul oli kopsupõletik. Pärast on mul väga hea tervis olnud. Aga nüüd, kui olen haiglas, see mulle meeldib. Mu isa töötas teede ehitamisel, vanaisa metsas, ema kontoris. Kui lõpetasin meditsiinikooli, plaanisin õppida muud eriala. Istusin ja vaatasin: siin on vaja seda, seal seda ... Ei! Meditsiin on parem, sobib mulle.»
Ta kannab ka juba lapsest saati prille ja ütleb, et tema silmadele kontaktläätsed ei sobi. «Tean, kuidas väike laps end tunneb, kui silmaarst ütleb: laps, on prilliaeg. Natuke on ta vihane, et oi, teised lapsed naeravad.»
/nginx/o/2017/12/03/7375435t1hcde4.jpg)