Eestlastele tähendavad jõulupühad eelkõige kodus pereringis olemist. Paljud eakad aga, kes kodus enam üksi hakkama ei saa, võtavad jõulud vastu mõnes hooldeasutuses. Nii ka Räpina Miikaeli koguduse hooldekodus.
Räpina hooldekodus valitseb pühademeeleolu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külastades hubast ja koduse õhkkonnaga Räpina hooldekodu, kus elab 35 hoolealust, kohtusin seal kahe elurõõmsa vanaprouaga.
83aastane Võrumaa memm Leili on hooldekodus elanud neli aastat. «Abikaasa on surnud. Elasin koos poja perega, kuid nendel on oma elu ja tahtmine oli omaette olla. Nii avaldasingi soovi siia tulla. Hing on veel noor, kuid ihu ja kondid ei tule järele. Olen ühest silmast pime, kõndimisel on abimeheks kepp.»
«Vaadake, kui ilus vaade siit aknast paistab, eriti õhtuti. Järv, kirik, tulesäras linn,» lisas vanaproua, kes pärast meditsiinikooli lõpetamist 1957. aastal töötas pensionileminekuni Räpina haiglas meditsiiniõena. «Hiljem töötasin veel kolm aastat Saatse velskripunktis ja kui Räpina hooldekodu otsis õde, tulin siia tööle. Oma 60. sünnipäevgi sai siin peetud. Hea tuttav tunne oli siia nüüd hoolealuseks tulla.»
Jõulud vanaema kodus
Elu pole Leilit hellitanud. «Olin aastane, kui isa suri, ja nelja-aastasena jäin emast ilma. Jäime vennaga varakult vaeslasteks. Vend kasvas üles ema venna peres ja mina Võrus vanaema juures. Jõulude ajal tõi vanaema alati kuusepuu tuppa ja ehtisime selle siis õunte ja paberist valmistatud ehetega. Kuigi elati vaeselt, muretses vanaema lapselapsele ikka mõne kingituse, kas maiuse või mänguasja.»
Leili, 83aastane Võrumaa memm
«Hing on veel noor, kuid ihu ja kondid ei tule järele.»
Teadagi ei tohtinud koolilapsed nõukogude ajal kirkus käia – võeti käitumishinne alla, kuid väikse Leili peres peeti jõule ikka ja ka pühakojas ei jäänud käimata. «Panime kodus teki akna ette ja pidasime jõulusid. Sõime vanaema tehtud sülti ja verivorsti.»
Kui Leilil juba oma pere oli ja poeg sündis, peeti alati jõule pereringis ning jõuluõhtul olid laual traditsioonilised pühaderoad. «Siin on meil jõulud ka väga toredad. Esinemas käivad lauljad, pillimehed ja tantsijad, nii lapsed kui täiskasvanud, tulemata ei jää ka jõuluvana.»
Neljas aasta jookseb Räpina hooldekodus 85aastasel Pärjal, kes Räpina valla inimene ja olnud kaupluses müüja. Viimased kaheksa aastat töötas ta konservitehases tsehhi meistrina.
«Minu elu ei ole keeruline olnud. Paar aastat olime abikaasaga koos, kuid elu ei klappinud ja läksime lahku. Elasin emaga. Ka elukaaslane on surnud. Aastaid sain üksi hakkama, kuid siis jäi kõndimine viletsaks: vasak põlv teeb valu. Kartsin, et võin kukkuda ja sinna maha jäädagi,» rääkis vanaproua.
Kõige oodatum püha
Lapsi Pärjal pole, kuid õetütred pealinnast käivad teda ikka vaatamas. Naise sõnul olid jõulud nii lapsepõlves kui ka praegu temale kõige oodatumad pühad.
«Ettevalmistused algasid juba varakult. Kõik jõulutoidud valmistati ise: verivorst, sült, pasteet, hapukapsad, pirukad. Tuppa toodi kuusk ja jõuluõhtul said lapsed kingipaki. Ka Vene ajal pidasime oma kolmelapselise perega jõulupühi. Maal väga ei kardetud, linnarahvas oli rohkem hirmul ega julgenud jõulukuuske tuppa tuua. Hiljem olen jõulusid pidanud oma pere ja naabritega,» meenutas Pärja.
Pärja, 85aastane hooldekodu elanik
«Kui ise enam hakkama ei saa, soovitan julgelt hooldekodusse minna. Siin saab teistega suhelda ja seltsielu elada.»
Veel lisas ta, et jõulupühadel käidi alati perega kirikus ja kodus lauldi jõululaule.
Eluga hooldekodus on mõlemad vanaprouad enda kinnitusel väga rahul. «Maja on remonditud, kena ja soe. Personal sõbralik ja söögid on head,» sõnas Leili.
«Elu on siin ideaalne, ei nurise millegi üle. Kõik on puhas, korras ja meie eest hoolitsetakse hästi. Kui ise enam hakkama ei saa, soovitan julgelt hooldekodusse minna. Siin saab teistega suhelda ja seltsielu elada. Üksi vanaduspõlve veeta on päris kurb,» arvas Pärja.
«Oleme Pärjaga mõlemad suured lugejad. Vaatame telerit, käime jalutamas ja nii see aeg kulubki. Siin on väga mõnus, kodune ja hubane oma vanaduspõlve veeta. Pühade ajal pakutakse meile siin head-paremat ja majas on jõulumeeleolu. Igati tore,» nentis Leiligi.
Advendikuu tegemisi täis
Räpina hooldekodu juhataja Ene Möldri sõnul on jõuluaeg nende majas igati pühadevääriline. «Oleme tähistanud advente – väike viktoriin, jõululaulud. Esmaspäeviti on hommikupalvus, teisipäeviti muusikatund ja neljapäeviti jututund. Tulemas on armulauaga jumalateenistus, kus külla tulevad lasteaia ja pühapäevakooli lapsed. Kohale tuleb jõuluvana ja kõik saavad paki,» rääkis juhataja.
Nääride ajal on majja taas esinejaid oodata. Äsja käisid seal külas Räpina aianduskooli õpilased, kes valmistasid koos hoolealustega jõulukaunistusi.
Pühade ajal näevad vaeva ka kokad, kes maja elanikele traditsioonilisi jõulutoite vaaritavad. Terve majagi on jõuluehtes.
109aastases koguduse leerimajas on asunud raamatukogu, ühiselamu ja haigla. 1992. aastal anti leerimaja tagasi kogudusele ning tollane õpetaja Heino Nurk paigutas sinna elama ühe vanainimese.
«Sellest saigi meie hooldekodu alguse. 1994. aasta juunis õnnistati maja sisse. Hooldekodu tegevuseks on asutatud MTÜ EELK Räpina Miikaeli Koguduse Hooldekodu, mis pakub tööd pea paarikümnele töötajale, kes kõik tublid ja vastavate kutseoskustega,» meenutas juhataja.
Toimetatakse ka diakooniamajas, kus tegutseb päevakeskus ja saab igapäevaelus tuge kaheksa inimest. «Enamik hooldekodu asukatest on Räpina valla inimesed, kuid on ka väljastpoolt. Kolmandik on üle 90 aasta vanad,» lisas Mölder.
Puhas õhk ja oma aed
Aasta-aastalt on vanale majale uut hingust sisse puhutud. Paar aastat tagasi vahetati EASi toetuse abil vana eterniitkatus uue plekk-katuse vastu. Eelmisel sügisel sai hooldekodu territoorium piiratud aiaga.
«Sel aastal saime EASilt 27 000 eurot, mille abil saime korda maja küttesüsteemi. Varem oli majas ahiküte, kuid kõik 14 ahju vajasid remonti. Nüüd on siin moodne õhk-vesi küte, mis aitab kulusid kokku hoida. Tehtud sai ära väga suur ja oluline töö, ruumides on soe ja õhk on hoopis puhtam. Kokku läks uue küttesüsteemi paigaldamine maksma poolsada tuhat eurot,» selgitas Mölder.
Majas on lift, mis saadi Saksa diakooniakeskuse toetusraha eest. «Meil on nendega koostöö: nemad saadavad meile vabatahtlikke ja meie pakume neile hooldekodus tööd,» selgitas Mölder.
Hooldekodu kohtadele on pidev järjekord. «Kui maja rahvast täis, saame kenasti hakkama. Praegu on pidevalt ootejärjekord,» sõnas juhataja. Koha maksumus on 585–615 eurot kuus. Uuel aastal tõuseb see 20 euro võrra.
«Meil on suur aed, kus viinamarja- ja vaarikakasvandus, maasikad, õuna-, ploomi- ja kirsipuud ning kaks kasvuhoonet, kus kasvatame kurke, tomateid, paprikat ja muud. Saame hoolealustele alati värsket puu- ja aedvilja pakkuda ning oma toidukuludelt kokku hoida. Näiteks armulauaveini valmistame enda kasvatatud viinamarjadest,» nentis Mölder.
Seitse aastat juhatajaametit pidanud naist aga häirib, et hooldekodu hoolealuste väärikus on alla surutud. «Kui inimesel pensionist kohamaksuks ei jätku, peaks selle vahe hüvitama riik. Vanur ei peaks lunima puudujäävat summat oma lastelt või lastelastelt, kel tihtipeale endilgi raskusi elus toimetulemisega,» rääkis juhataja.
Räpina hooldekodu majandab end ära kohamaksudena laekuvast rahast. «Meid ei toeta riik, vald ega ka kogudus. Küll saame kogudusele kuuluvat maja, kus hooldekodu paikneb, tasuta kasutada,» täpsustas Mölder.
