Jõuluvana Andu: ka tänapäeval kõlbab lapsi sülle võtta

Jõuluvana

FOTO: Tiit Loim

Aasta lõpus jõuluvana Anduks kehastuv ettevõtja, pulmaisa ja õhtujuht Andres Visnapuu ütles, et jõulumehe roll on stressimaandus, millesse astudes unustab ta kõik argise. Koos mõttekaaslastega näeb ta vaeva, et Eesti jõuluvanade taset tõsta.

Kuidas teist jõuluvana sai?

See võis olla aastal 1980, olin keskkoolipoiss. Mängisin siis juba pilli, kuskil peol läks vaja. Leiti, et mul jutt jookseb, teen näärivana ka ära. Siis olid nääripeod.

Vanasti firmapidude ajal taheti rohkem pakkide jagamist. Nüüd on seda vähem. Samas on kodud hakanud rohkem jõuluvanasid tellima. Arvan, et väärtustatakse seda, et tõesti tuleb mees, kes näeb hea välja, oskab suhelda. Ei ole teksapüks jalas, mustad prillid ees, ketipoest ostetud odav narts seljas, juuksed paistavad.

Mingi aeg olid popid ninaga prillid. See aeg on möödas. Eestis on viimase nelja-viie aastaga tase just riietuse ja välimuse osas jõuluvanadel ikka kordades tõusnud. See teeb rõõmu, et nähakse vaeva.

Kuidas amet aastatega muutunud on?

Inimesed on teadlikumad ja jõuluvanad samuti. Koolitame ennast, anname üksteisele kogemusi edasi. See, kuidas suhtleme pakisaajatega – ja ma ei mõtle ainult lapsi. Jõuluvanalt oodatakse, et ta oleks südamlik, ehe, reageeriks olukordadele kiiresti. Kui laps nutma hakkab, ei tohi vägisi midagi teha. Jõuluvana on headuse sümbol.

Lapsed on ka muutunud. Vanasti võib-olla osati rohkem peast luuletusi lugeda, nüüd on nutitelefonid. Ei nähta nii palju vaeva. On siiski ka peresid, kus nähakse vaeva ja oodatakse jõulumeest ja need, kes tellivad, tõesti ootavad.

Millised on teie enda mälestused lapsepõlvest seoses jõulude või nääridega?

Seal, kus isa elas, olid näärid. Aga vanaema-vanaisa juures tähistati jõule. Kuna vanavanemad käisid kirikus, siis mäletan, kuidas jõuluajal võeti hobune, sõitsime päris saaniga kuus kilomeetrit kirikusse, hobune ees, kuljused kaelas, soe lambavillane tekk peal.

Mis asi on Lõuna-Eesti jõuluvanade ühendus, mille juhatuses olete?

See on tore kooslus nendest meestest ja naistest, kes tahavad lastele pakkuda tõelist jõulurõõmu. Kes tunnevad, et tahavad ja oskavad seda tööd teha. Meil on palju vahvaid koostegemisi. Üks on eneseharimine ja seltskondlik pool, ja väga suur rõhk on sellel, et hea välja näha.

Paar aastat tagasi, kui Riigikogu ees käis jõuluvana, nägi ta välja nagu hampelmann. Olime tõsiselt solvunud, et mõnitatakse Eesti lapsi. Saatsime Riigikogule kirja. Au ja kiitus, seda kirja arvestati ja eelmisel aastal nägi jõuluvana välja nagu peab.  Oleme ühingust ka välja visanud liikmeid, kes pole näinud vaeva oma vormi täiustamisel.

Nii et tõstate Eesti jõuluvanade taset.

Kindlasti. Tõstame kvaliteeti nii riietuses, suhtlemises kui olemises.

Kui lihtne või raske see amet on?

Kerge ei ole. Jõuluvana ei tohi olla kurbade silmadega, silmad peavad elama. Suured ei märka seda, aga lapsed märkavad väga hästi. Kuidas ennast reedetakse: naabrimehel on näiteks tuttav käekell käe peal. Või kingad.

Hiljuti tuli kaubanduskeskuses kaks last minu juurde: «Jõuluvana, tahame sind nii väga kallistada.» Mul läheb praegugi silm märjaks. Neid ei huvitanud mänguasjapood, nad tahtsid olla jõuluvana juures.

Mul on ka mõni memm tahtnud põlvele istuda ja pilti teha. No jumal, milles asi, teeme ära.

Võrus on üks üldse mitte rikas pere, aga vanemad ikka tahavad, et nende lapsed saaksid korraliku jõuluvana, kellest nad kõik suur rõõmu tunnevad. See teeb endal ka olemise heaks.

On üks Tuuka küla, täiesti pärapõrgus. Eelmisel aastal läksin sinna, kui kõikjal oli must maa. Seal aga oli täielik talveidüll: keset metsa üks maja, kaminas praksub tuli, põrandalauad nagisevad. Ehe maamaja ja kõik lapsed on kodus lapselastega. See annab jõudu, on stressimaandus. Lähen teise rolli ja unustan kõik siinse argipäeva ära.

Millised meeleolukad seigad on aastate jooksul veel meelde jäänud?

Läksin ühte peresse, kus ühel poisil oli palju pakke. Annan ühe, loeb luuletuse. Mõtlesin, et huvitav, pole elu sees kuulnud seda luuletust. Siis tuli teine ja kolmas luuletus ... Ütles, et ise tegi. Lõpuks luges ette katkendi oma kriminaaljutustusest. Üheksa-aastane paneb sulle sellise loomingu ette! Võtab sõnatuks!

Vahva on ka, kui kodustele lemmikloomadele on pakk. Mõni koer teeb sulle triki, ilusti palub. Olen ka korra viinud kingitusi laudas lehmale ja kanadele.

Kord Võrus läksin Soo kooli (Võrusoo põhikool – T. L.). Leppisime majandusjuhatajaga kokku, et jõuluvana võiks tulla akna kaudu. Saal aga oli teisel korrusel nurga peal ja ainuke variant ligi saada oli tuletõrjeauto redeliga. Autojuht oli kooli vilistlane. Lükkasin akna lahti ja tulin sisse. Kooli direktor istus ja vaatas nagu muumia, ükski närv ei liikunud, ta oli täiesti šokis! Lapsed olid sillas. Läksin akna kaudu tagasi ka.

Kas teil mingeid äpardusi on juhtunud?

Ükskord tuli habe lahti. Kogu aja istusin käsipõsakil, et habe ees püsiks. Korra sain koera käest pureda, see lõhkus mantli ära. Aga see oli ka ammu.

Kuidas tänapäeval laste põlve peale võtmisega on?

Eilegi tegin lasteaias pilte. Kui laps ikka tahab tulla, siis jõuluvana on kohustatud ta sülle võtma. Kui laps ei taha tulla, siis jumala pärast ei tohi seda teha. Midagi ei tohi teha vägisi. Mul on ka mõni memm tahtnud põlvele istuda ja pilti teha. No jumal, milles asi, teeme ära.

Kas mõnele «pahale» lapsele olete paki andmata ka jätnud?

Ei. Vanasti oli jõuluvanal tihti vits kaasas. Ma ei saanud sellest siis aru ja täna on see täiesti mõeldamatu.

Kas kingid on ajas muutunud?

Lapsi ei tohiks kingitustega üle külvata. Kui tal on väga palju mänguasju, on ta kogu aeg valikute ees ega suuda keskenduda ühele, teisele, kolmandale. Põhimõte on tunda rõõmu ühest-kahest asjast. Kahe-kolme pakiga võiks piirduda.

Mis on kõige levinumad jõulusalmid?

«Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi.» «Jõuluvana, punanina, hüppas üle laualina.» Lasteaias neli last lugesid ühe luuletuse. Viskad siis nalja, et ju nad on head sõbrad.

Millise summa eest teid tellida saab?

Võib öelda, et minu kostüüm maksab vähe, 500–600 euro ringis. Tõsisematel tegijatel on 2500–3000. Kuskilt peab raha tagasi tulema, ühe aastaga ei tule. Kütusekulu ka. Usun, et kuskil 30–50 euro vahel on tellimise summad, mis siinkandis liiguvad. Tallinnas on need kaks korda suuremad.

Lastel on nüüd kõigil internetiga telefonid. Kui internetis on info, et jõuluvana on Andres Visnapuu, kas siis ei juhtu, et lapsed näevad seda ega usu enam?

See vanusekategooria, kes netis käivad, kindlasti teavad. Viieaastased väga ei käi Facebookis. Nii vanad arvatavasti vaatavad pilti ja reaalsust teistmoodi.

Nii et müstika on jõuluvana ümber alles?

Jah. See on ja jääb.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles