/nginx/o/2018/01/04/7462181t1h70f4.jpg)
Kinoteater valis Valgast pärit 21aastase Alissija-Elisabet Jevtjukova palgaliseks etenduste vaatajaks, kes saab kuupalka 1150 eurot. Varem pole tal stabiilset tööd olnud.
Esimene tõsisem amet: palgaline teatrikülastaja
5. jaanuar 2018, 08:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neiu valiti välja 450 kandidaadi hulgast, kuna ta on elus vaid kaks korda teatris käinud ja needki korrad kauges minevikus. Määravaks sai ka tema motivatsioon.
«Otsisime mitte lihtsalt inimest, kes pole teatris käinud, vaid kedagi, kellel oleks teatud kõrvalpilk, analüüsivõime, kes tõesti tahaks seda teha, kultuuri sealt kätte saada,» ütles Kinoteatri esindaja Henrik Kalmet TV3 «Seitsmestele uudistele».
Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib dokumentaalfilm.
Eksperimendi korras vaatab Jevtjukova 2018. aasta jooksul ära kõik Eestis professionaalsete teatrite välja toodud lavastused ja saab selle eest kõrgharidusega või kõrgharidust nõudval ametikohal töötava kultuuritöötaja miinimumpalka. See tõusis uuest aastast 1150 euroni.
Projekti üks algatajatest on dramaturg Paavo Piik ja tema sõnul on eksperimendi mõte vaadata, mida teeb kunst inimesega. Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib dokumentaalfilm, mille režissöör on Marta Pulk.
Huvi Eesti kultuuri vastu kasvas
Töökoha leidis Jevtjukova töötukassa vahendusel. «Kui kuulutuse leidsin, sobisid kõik kriteeriumid täpselt minuga. Mulle meeldivad huvitavad väljakutsed. Dokumentaalfilm ka muidugi. Olen viimasel ajal suuremat huvi tundnud Eesti kultuuri ja kunsti vastu, ent pole veel midagi ette võtnud. Ka näiteks eestikeelseid telekanaleid eriti ei vaadanud.»
Jevtjukova ütles, et on varem teinud väiksemaid tööotsi. «Käisin põllutöödel näiteks korjamas ja pärast kutsekooli olin pool aastat vabatahtlik.»
Valgas sündinud Alissija lõpetas seal põhikooli, õppis aasta sportlaskmist Audentese spordigümnaasiumis ja omandas seejärel Valgamaa kutseõppekeskuses rätsepa kutse. Tema kodune keel on vene keel, aga ta suhtleb ka eesti keeles.
Praegu on tütarlapsel käsil Valgast Tallinnasse kolimise protsess. Neiu sõnul on ta loodusearmastaja ning käib vabal ajal metsas jalutamas või seeni korjamas. Pärast kutsekooli lõpetamist ei teadnud ta, mida edasi teha, ja läks vabatahtlikuks. «Siis leidsin elueesmärgi, et tahan noorsootööd õppima minna. Kavatsen seda teha pärast nüüdset töökohta. Olen ka psühholoogiast huvitatud olnud.»
Eestlased käivad palju teatris
Kinoteatri juhatuse liikme Paul Piigi sõnul on nad oma meeskonnaga mõelnud, et Eestis on väga palju teatrit ja seda on raske hoomata. Omalaadne projekt mingit teatri- või ühiskonnakriitilist sõnumit siiski ei kanna. «Eesti on väike riik. See eksperiment ja film, mis sünnib – sellega saaks anda väikse ülevaate Eesti teatrihullusest. See on üsna haruldane, kui palju meil väikse rahvaarvu juures teatris käiakse. Sellist sõnumit, et teater on väga hea või halb, ei ole.»
Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib dokumentaalfilm.
Kultuuritöötaja miinimumpalk oli Piigi sõnul konkreetne summa, mis võimaldas summat valida mitte meelevaldselt. «See on mingi palk, millega inimesed saavad hakkama ja on valdkonnaga seotud.»
Piigi sõnul on eksperiment põnev ka neile endale, sest sellist teekonda, nagu Alissijal ees seisab, pole veel keegi läbinud. «Me ise ka ei tea, mis saab. Oleme täitsa huvitatud, et vaadata, kaua tal läheb, et saada mingis mõttes pädevaks või hoopis tüdineda.»