Valga vanaproual täitus 103. eluaasta

Raissa Rosalie Simrod

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Valgalane Raissa Rosalie Simrod  saab täna 103aastaseks.

Veel 102. sünnipäeval võttis memm külalisi vastu rõõmsalt ja jutukalt, kurtes ainult halveneva kuulmise-nägemise ja tasakaalu üle. Aasta jooksul on aga viiendat aastat tütre juures elava sünnipäevalapse tervis sedavõrd kehvemaks läinud, et ta on voodisse aheldatud, vajades igapäevast hoolt ja järele­valvet.

Tütar Silvi Vaher, kelle juures memm elab ja kes tema eest hoolt kannab, tunnistas, et viimase aastaga on ema viletsamaks jäänud küll. «Nädal pärast eelmist sünnipäeva kaotas ta tasakaalu ja kukkus ning siis jäigi voodisse. Ta ei söö ega istu iseseisvalt, kogu aeg on vaja pidevat abi ja hooldamist. Halvenenud on ka kuulmine ja nägemine,» rääkis tütar.

Nagu vanas eas ikka, on memmelgi paremaid ja halvemaid päevi. «Mõistusega on tal õnneks enam-vähem korras. Ei saa öelda, et ta aru ei saa, mis talle öeldakse. Kuid mõni päev vaatab ainult lakke, ei kontakteeru. Teisel päeval on aga jälle hoopis erksam,» rääkis tütar.

Raissa Simrod sündis 10. jaanuaril 1915 neljalapselises taluperes Kaagjärvel. Tal oli kolm venda, kes nüüdseks kõik manala teele läinud. Isa pidas talupidamise kõrvalt kooliõpetaja ametit, taluperenaisest ema kasvatas lapsi.

Raissa lõpetas Kaagjärvel kuueklassilise kooli ning sai aasta harida end ka Valgas. Talu polnud eriti heal järjel ja nii tuli tal plikatirtsust peale maatööga rinda pista, alustades tööelu karjaseametist. Kuna vennad olid head laulumehed ja mängisid pilli, oli nende talu Kaagjärvel tuntud külasimmanite kohana. Ka tänasele tähtpäevalisele  on terve elu meeldinud laulda ja tantsida.

22aastaselt abiellus ta kohaliku noormehega, kes sai naisevõtul oma vanematelt kingituseks väikese maatüki. Sinna rajas noorpaar talu, kus elati kolhoosi asutamiseni 1940. aastatel.

Pere kolis elama Valka, kus Raissa abikaasa asus tööle raudteele vedurijuhi abiks, naine ise aga oli koduperenaine. Perre sündis neli last: kolm tüdrukut ja poeg, kes seitsmekuuselt kopsupõletikku suri. Tütred Tiiu, Silvi ja Maie on aga emale toeks siiani.

Oma lapsed kasvatas naine üksi suureks. Pärast abikaasast lahkuminekut viis elu naise pealinna, kust ta aga kolme aasta möödudes koos lastega tagasi Valka kolis ja siiani elab. Ligi 30 aastat, 72. eluaastani töötas Raissa Valga väikelastekodus. 98. eluaastani elas vanamemm üksi oma korteris, kus laste abiga kenasti hakkama sai.

Oma ema iseloomustasid tütred kui töökat, energilist, heasüdamlikku, lastest ja lastelastest väga hoolivat inimest. Kuni silmanägemine lubas, tegi tähtpäevaline käsitööd, kudus ja õmbles.

«Ema on üle elanud mitu valitsusevahetust ning erinevaid riigikordi. Meenutanud ikka oma lapse- ja nooruspõlve ning elu esimese Eesti Vabariigi aegu, kui elas oma vanemate ja enda talus. Vene ajast ei rääkinud ta meile üldse midagi, ka eruroraha tulek ei jõudnud enam temani. Eks see maaelu ja pidev talutöö on tema vaimu erksana hoidnud ning talle nii pika eluea andnud. Ta on tubli ja töökas inimene olnud kogu elu, kuid aastad teevad oma töö,» nentis tütar Silvi.

Vanamemmel on viis lapselast, kaheksa lapselapselast ja kaks lapselapselapselast.

Loe ka neid

Tagasi üles