Kommentaar: Elujõuetuse tempel

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Sünnitusosakonna sulgemine maakonnahaiglas on mõnele elumugavust kärpiv otsus, teistele tööalane ümberkorraldus, kolmandatele eelarveline valik. Laiemas plaanis on see ka märgiline sündmus, mis lööks ühele piirkonnale otsekui templi: «Elujõuetu».

Põlva ja Valga haigla sünnitusosakonna sulgemine on suuremal või vähemal määral olnud teema juba 18 aastat. Just nii palju aega on möödas 2000. aastal esitletud haiglavõrgu arengukavast, milles Rootsi asjatundjad lasid eestlastele krae vahele külma dušši, öeldes muuhulgas, et Kagu-Eestisse piisab kõige rohkem ühest üldhaiglast Võrus – kui sedagi. Arendada tuleb Tartu ja Tallinna võimekust.

Tollal sündinud lapsed on nüüd valmis saama ise emadeks-isadeks. Nii kaua on Kagu-Eestis säilinud ka lootus imele, et demograafilist allakäiku on võimalik peatada või vähemalt edasi lükata. Küllap on mõni filosoof öelnud, et eks see elu olegi üks pidev surma edasilükkamine, kuni enam pääsu pole.