R, 9.12.2022

Hillar Irves saadab maratoniteele üle tuhande paadi

Tomi Saluveer
, reporter
Hillar Irves saadab maratoniteele üle tuhande paadi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Võhandu maratoni korraldaja Hillar Irves on süstaga sõitnud kogu oma teadliku elu.
Võhandu maratoni korraldaja Hillar Irves on süstaga sõitnud kogu oma teadliku elu. Foto: Tomi Saluveer / Lõuna-Eesti Postimees
  • Esimese süstasõidu tegi Hillar Irves juba seitsmeselt, sõit kestis neli päeva.
  • Võhandu maratoni idee saigi alguse 1999. aastal pärast üht võistlust.
  • Kolme päevaga jätab maraton seega piirkonda üle poole miljoni euro.

Legendaarse Võhandu maratoni algataja Hillar Irves on seda aerutamisvõistlust korraldanud juba 2006. aastast, kui paate oli stardis 23. Tollasest tagasihoidlikust üritusest on saanud Eesti üks suurimaid ja omalaadsemaid rahvaspordisündmusi.

Et just Irves seda korraldab, pole kaugeltki juhuslik. Ta on süstaga sõitnud kogu oma teadliku elu. «Isa võttis mind 1974. aastal esimest korda kaasa, kui oli lõpetanud tehnikumi ja sõitis vilistlaste kokkutulekule,» rääkis Irves. «Sõitsin seitsmeaastase poisina koos isaga Võrust Räpina randa, tollal võttis Võhandu läbisõitmine meil aega neli päeva.»

Hiljem sattus ta matkaklubisse, kus puutus kokku süstadega ning hakkaski tegelema süstaslaalomiga. «Maratoni idee saigi alguse 1999. aastal pärast üht võistlust Leevi lähedal, kui istusime Võhandu kaldal koos sõpradega lõkke ääres.»

Hillar Irves, Võhandu maratoni algataja
«Külarahas päästab võistlejaid oma saunasooja ja söögiga, mõnes kohas pistetakse aerutajatele sõna otseses mõttes kalda pealt pannkooke suhu.»

Irves käis just seal välja mõtte teha Võhandul ilma peatusteta võistlus algusega Võrust ja lõpuga Räpinas. «Mul ei olnud tollal õrna aimugi, kui pikk see jõgi on ja kui kaua see aega võtab,» lausus ta. «Oli lihtsalt mõte, et sõidaks terve öö ja terve päeva ning võib-olla veel ühe öö. Tookord see mõte erilist poolehoidu siiski ei leidnud.»

Aastatel 2002–2003 muutus seiklussport Eestis populaarseks ning siis sai Irvesele ka selgeks, et Võhandu maraton tuleb ära teha. «2005. aastal tegin oma heale sõbrale, tuntud orienteerujale Sixten Sillale ettepaneku, et istume paati ega lõpeta enne, kui oleme Peipsi peal väljas,» meenutas mees.

«Lükkasime hommikul kell 7 kanuu veele ja aerutasime minema. 14 tundi ja 56 minutit hiljem olime Peipsi rannas,» lausus ta. «Selle sõiduga sai meile selgeks, et selline maraton on võimalik ning tuleb järgmisel aastal ära teha. Kuulutasime võistluse välja ja esimesel aastal tuli kohale 23 paati.»

Homme aga seisab ees juba 13. Võhandu maraton ning kell 7 hommikul stardib Võrus Tamula järvelt enam kui tuhat paati. Saja kilomeetri pikkusele ja osalejate arvult maailma suurimale aerutamisvõistlusele on ennast eelnevalt kirja pannud enam kui 2000 inimest, paate on kirjas 1038.

«Kuigi olen üsna külma kõhuga mees, ei lase sellised aukartustäratavad arvud mindki öösel magada,» rääkis Irves. «Kõik hakkab silmade ees ketrama, nii ei saa mõnikord hommikuni und. Pinge on peal, et kuidas kõik laabub ...»

«Kuna vesi on külm, on kõige suurem oht, kui inimene kukub vette ega saa enam kaldale,» rääkis Irves jõel sõitmise riskidest. «Üle kümne minuti inimene jääkülmas vees vastu ei pea ning vajab siis tõenäoliselt kiirabi abi. Pärast 15 minuti möödumist võib tema seis olla juba kriitiline.»

Hillar Irves, kogenud süstamees
«Sõitsin seitsmeaastase poisina koos isaga Võrust Räpina randa, tollal võttis Võhandu läbisõitmine meil aega neli päeva.»

Mõni seltskond võib tema sõnul minna liiga kaugele ja sattuda kohta, kust abi ei ole enam väga kiiresti võimalik saada. «Jõgi on pikk ja sügavas orus, me ei pääse igale poole jõe äärde,» lisas ta. «Sellisel juhul saame loota ainult kaasvõistlejatele. Õnneks on sportlased üksteise suhtes hoolivad.»

Kui läheb liiga raskeks, tuleb katkestada

Osalejad ei tohiks Irvese sõnul eeldada, et aerutamine on sama lihtne kui kõndimine. «Liiga varakult ei tohiks alla anda, aga kui läheb raskeks, tuleb leida julgus katkestada,» lisas mees. «Varem spordiga kokku puutunud oskavad olukorda paremini hinnata, kus on piir ja millal on mõistlikum katkestada.»

Veel rõhutas kogenud süstamees piisava toidu tähtsust. «Enamik sõitjaid on rajal ligikaudu 16 tundi. Seega pole mõeldav läbida distantsi nii, et sul on kaasas kaks batoonikest ja üks võiku,» ütles ta. «Peale selle, mida meie jõel pakume, peab kõigil ka endal söögipoolist kaasas olema.»

Nii suure rahvahulga toitlustamine on korraldajatele muidugi omaette katsumus. «Tõstsime eelmise nädala alguses oma kolme toidupunkti prognoose 3000 portsjonini, seega jagatakse maratoni jooksul välja 9000 portsjonit,» rääkis Irves. Maratoni meeskond jagab ühes punktis hernesuppi, teises sealihaga talupojasuppi ning finišis pakutakse lõpetajatele Võrumaa traditsioonilist pekiga mulgiputru.

Irves tunnistas, et kõige suuremat peavalu tekitab siiski eelkõige liikluskorraldus. «Pealtvaatajatel on sageli kombeks võistluse vaatamiseks ja omadele kaasaelamiseks autod ninadeni vette sõita,» ütles Irves. Tema sõnul pargib nii suur rahvahulk muidugi paratamatult täis ka kõik teeääred ja sillad.

«Sõitjaid mahub jõele palju ja kuna nende füüsiline ettevalmistus on erinev, jagunevad nad distantsile ühtlaselt,» nentis maratoni korraldaja. «Rajal on tugeva ettevalmitusega võistlejad ja olümpiasangarid kõrvuti nendega, kes elu jooksul vaid paar korda matkal käinud.»

Kõige aktiivsem finišeerumise aeg on kella 22 ja 24 vahel, mil jõe peal juba kottpime. Kahe tunni jooksul tuleb keskmiselt iga 25 sekundi tagant paat finišisse. Mullu jõudis aga viimane paat kohale öösel kell neli.

Võhandu jõe läbisõitmine on Irvese sõnul paljudele märgilise tähtsusega, see on eneseületamise poolest justkui Everesti vallutamine. Paljud jõuavad rajal tosin korda piltlikult öeldes «ära surra ja uuesti ellu ärgata» või nagu spordis öeldakse: saadakse «haamreid» ja siis jälle taastutakse.

«See valu on meeldiv ja võidutunne on ülev. Teadmine, et suudan rohkem, kui arvata oskan, on väga võimas tunne,» lausus Irves.

Eestlased ihkavad võidutrooni tagasi

Vaid kolmel esimesel Võhandu maratonil õnnestus eestlastel kuld koju jätta, hiljem on võidutsenud lätlased ja leedukad. «Tean mehi, kes selle nimel tänavu väga tugevalt treeninud, et anda leedukatele ülivõimas vastulöök ja võtta neilt võidu­troon lõpuks ära,» rääkis Irves.

Enam kui tuhande osalejaga aerutamisvõistluse korraldamine nõuab suurt energiat. Viimastel võistluseelsetel päevadel heliseb Hillar Irvese telefon pidevalt.
Enam kui tuhande osalejaga aerutamisvõistluse korraldamine nõuab suurt energiat. Viimastel võistluseelsetel päevadel heliseb Hillar Irvese telefon pidevalt. Foto: Tomi Saluveer / Lõuna-Eesti Postimees

«Näiteks aerutaja Tarmo Tootsi on teinud sellel aastal väga põhjalikult ettevalmistusi. Ta lasi endale ka spetsiaalse süsta teha ning läheb sellega välja üldvõidu peale,» teadis Irves rääkida. «Kõik muu oleks sellele mehele ebaõnnestumine.»

Võhandu maratonil on osalejaid olnud kokku 21 riigist, kõige eksootilisemad võistlejad on tulnud Jaapanist, Indiast ja Iisraelist. Tänavu osaleb Venemaalt 79, Lätist 26, Soomest 17 ja Leedust 10 võistlejat, teistest riikidest võtab osa alla kümne sportlase.

Algusaastaga võrreldes on Võhandu maratonil osalevate paatide arv kasvanud niisiis ligi 50 korda. Kasvukõveras pole 13 aasta jooksul seejuures olnud ühtegi tagasilööki.

Maraton toob piirkonda pool miljonit eurot

Maraton toob piirkonda kopsaka summa raha. Juba ammu enne võistluse algust on kõik Võõpsu ja Räpina turismitalud ning Võru hotellid välja müüdud. Irves teab rääkida, et ka piirkonna poed nii Leevil kui ka Räpinas ostetakse maratoni ajal iga kord kaubast tühjaks.

«Oleme arvutanud, et iga inimene kulutab koos 50eurose osavõtutasuga majutuse, söögi-joogi ning kütuse peale kokku keskmiselt 170 eurot,» ütles Irves. «Koos saateautodega osaleb sündmusel 3000 inimest. Kolme päevaga jätab maraton seega piirkonda üle poole miljoni euro.»

Isa võttis Hillari süstasõidule esimest korda kaasa 1974. aastal. Nii sõitis seitsmeaastane poiss koos isaga Võrust Räpina randa. Tollal võttis Võhandu läbisõitmine neil aega neli päeva.
Isa võttis Hillari süstasõidule esimest korda kaasa 1974. aastal. Nii sõitis seitsmeaastane poiss koos isaga Võrust Räpina randa. Tollal võttis Võhandu läbisõitmine neil aega neli päeva. Foto: Erakogu

Irves tunneb rõõmu kohaliku kogukonna kasvava huvi üle. Maratoni tegemistest soovivad osa võtta näiteks Leevi, Süvahavva, Leevaku ja Räpina külaseltsid. «Naised tulevad välja oma võikude ja kohviga, mehed pakuvad aga oma heinamaal parkimist,» rääkis ta.

«Külarahas päästab võistlejaid oma saunasooja ja söögiga, mõnes kohas pistetakse aerutajatele sõna otseses mõttes kalda pealt pannkooke suhu,» rääkis Irves. «Inimesed koristavad jõekaldaid, et oleks ilusam, kutsuvad oma suguvõsa ja külalised kokku ning korraldavad kaldal grillipidusid.»

Võhandu maratonil osalejate arv on iga aastaga suurenenud. Ennast panevad proovile nii kogenenud sõitjad kui algajad.
Võhandu maratonil osalejate arv on iga aastaga suurenenud. Ennast panevad proovile nii kogenenud sõitjad kui algajad. Foto: Sille Annuk / Postimees
Märksõnad
Tagasi üles