R, 9.12.2022

Kõige häbelikuma lavastaja küpsuseksam

Arved Breidaks
, reporter
Kõige häbelikuma lavastaja küpsuseksam
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lavastaja Helena Kesonen on haaranud töödel sarvist: laupäevane võrokeste Uma Pido on tal sel aastal juba kolmas lavastus ning neljas on tulemas augustis.
Lavastaja Helena Kesonen on haaranud töödel sarvist: laupäevane võrokeste Uma Pido on tal sel aastal juba kolmas lavastus ning neljas on tulemas augustis. Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees
  • Helena Kesoneni tee teatrisse algas seebikate vaatamisest.
  • Reaalsem kokkupuude teatritegemisega jõudis tema ellu kooliajal.
  • Kalju Komissarovi karm hinnang niitis mõneks ajaks jalust.

Võrumaa lavastaja Helena Kesonen (31) unustab homme õhtul Kubija vabaõhulaval ilmselt mitmel puhul hingamise ära, oodates elu suurimalt publikult hinnangut oma seni suurimale lavastusele. See on võrokeste viies Uma Pido.

«Praeguseni elu suurim töö,» ütleb tänavu jaanuaris pealinnast Võrumaale tagasi kolinud Helena Kesonen. Kohtume temaga teisipäeval Kubija laval, kus selleks juba paigas Uma Pido dirigendipult ning lavakujunduse tarbeks on kohale taritud paar heinaredelit ja mõni heinapall.

Uma Pido etenduse aktiivne ettevalmistus algas mullu kevadel, kui Kesonen oma ideedega lavastajakonkursi võitis. «Panin kõik ideed kokku, mis mul olid, ja midagi sellest on ka lavastuses järele jäänud,» räägib ta.

Helena Kesonen, Uma Peo lavastaja
«Väiksena panin käteräti pähe, lõikasin kataloogidest välja modellide ja sisustuse pilte ning mängisin nendega teatrit.»

Erinevalt teatritükkidest on võrokeste laulu- ja rahvapidu etendus, kus eksperimentaalsus peab traditsioonidega kenasti kokku kõlama. Lavastaja pole nagu kapten laevas, kes poob ja laseb, vaid peab arvestama ka kolleegiumi soovidega. «Jubedalt paindlik peab olema,» räägib Kesonen, «lavastus peab üldise võro kontseptsiooniga kokku minema, aga mul on siiski küllaltki vabad käed.»

Kuidas ta oma vabu käsi on kasutanud, saab avalikuks laupäeva õhtul, ent üht-teist on lavastaja valmis ka ette paljastama. Näiteks peotule süütab sedapuhku kablakargaja (slackliner) Tauri Vahesaar viisil, mida peab ise kohapeal nägema.

«Vabakutseline helilooja Vootele Ruusmaa teeb elektroonilist muusikat, mille peale loetakse võrukeelseid tekste,» jätkab Kesonen. Mõneti võibki seekordset Uma Pido pidada kummarduseks noortekultuuri poole.

Seebiseriaalid tõukasid näitlema

Vastseliina vallas, Võru- ja Setumaa piiril kasvanud Helena tee lavale ja sealt alla lavastaja toolile algas 1990. aastate esimeses pooles, kui inimeste meeli lummasid Ladina-Ameerika seebiseriaalid ning ihalus moodsa maailma asjade järele sai rahuldust Kodu-Anttila ja Hobby Halli kataloogidest.

«Väiksena panin käteräti pähe, lõikasin kataloogidest välja modellide ja sisustuse pilte ning mängisin nendega teatrit,» räägib Kesonen. Pähe pandud käterätt täitis pikkade juuste ülesannet ning kaubakataloogidest pärit rõivamodellidest said tegelased lapse väljamõeldud maailmas. «See oli üksiku lapse teema, et mõtled enda jaoks asju välja, lood oma maailma.»

Inspiratsiooni oma etendustesse ammutas ta seebiseriaalidest. «Tegelaste nimed olid pärit seebikatest, aga teemad olid täiesti edasi arendatud, mitte sarja taasesitus.»

Ometi ei usu naine, et see, mis seitsme-kaheksa-aastast plikat peegli ees teatrit tegema ajas, oli teatripisiku põhjustatud viiruse esimene sümptom. «Ma ei ütleks seda. Lihtsalt mingi oma maailm, nagu lastel ikka. Olin nii häbelik ja kinnine.»

Kõige vaiksem, kõige hallim

Reaalsem kokkupuude teatritegemisega jõudis tema ellu Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis õppimise ajal. 2002. aastal alustas kooli huvijuht Mart Usin näiteringiga ning siis 10. klassis õppinud Helena tegi enda jaoks uskumatult julge sammu ja ühines sellega.

«Mingeid oskusi mul ei olnud. Olin viimane, kes klassinäidenditesse võeti, sest olin kõige vaiksema häälega, kõige hallim,» räägib Kesonen. «Aga Mart usaldas meid väga, ei sundinud midagi peale.» Tol ajal Võrus tegutsenud Taago Tubina ja Tarmo Tagametsa veetud draamastuudiosse neiu oma nina pista aga ei julgenud. «Tundus nii hirmus olevat – pärisinimestega pärisasja teha.»

Peotule süütab sedapuhku kablakargaja Tauri Vahesaar viisil, mida peab ise kohapeal nägema.

Kooliteatriga läks kokkuvõttes hästi. Abiturientidena õnnestus Helenal ja tema lavapartner Marial võita üleriigilisel kooliteatrite festivalil üks laureaaditiitel Mart Usina tükiga «Kanakõrv». «See oli täielik antiteater,» jutustab Kesonen. «Istusime kahekesi puki peal, minul vanaisa ülikond, Marial venna ülikond seljas, ja andsime abstraktset teksti. Ei olnud valgustust ega muusikalist kujundust.»

Viljandi pisarad

Edust tiivustatuna suundus ta gümnaasiumi lõpetamise järel 2005. aastal Viljandi kultuuriakadeemiasse, et õppida seal näitlejaks. «Sain mitmest voorust edasi, aga lõpuks tuli see vestlus,» räägib Kesonen. «Kalju Komissarov ütles rögiseva häälega, et praegu me sind vastu ei võta. Mine maailma, vaata ringi, arened natuke ja tuled siis tagasi.»

Teatrilegendi selline sõnum niitis neiu jalust. «Nutsin Viljandi bussijaamas lohutamatult. Üks naine isegi küsis, kas mul on kõik korras, sest pisarad voolasid ojadena.»

Näis, et teatrijumalale toodud ohvrid olid tehtud asjata. Kesonen siirdus õppima Eesti kirjandust, elas tudengivahetuse korras mõnda aega Kreekas, kuni kuus aastat hiljem sai teater ta uuesti kätte. Kannustatuna Obinitsas etendatud suvelavastusest «Taarka», oli Setomaal loodud Taarka pärimusteatri noortestuudio, millega naine liitus.

Murrang stuudio tegemistesse saabus koos juhendaja Anne Türnpuga, kes tõi lavale teatritüki «Kuidas müüa setot?», mis oma kriitilise sõnumiga riivas paljusid. Hiljem lisandus lavastus «Leelo otsib setot».

Teater puukuuris

«Mängisime väga kummalistes kohtades,» meenutab Kesonen. «Alustasime Taarka tarõ puukuuris muldpõrandal. Ühel korral mängisime Luhamaa külatares, millel ei olnud tagaruumi. See tähendab, et lavalt tuli otse joosta välja kuuri alla, aga oli sügise lõpp ja mängisime ju paljajalu suvekleitides. Külmetasime ja ootasime oma korda. Kuuri juures oli veel koer ketis, kes kogu aeg ulgus.»

Kas võiks öelda, et nii just terast karastataksegi? «Kohutavalt väsitav oli,» tunnistab Kesonen. «Ise oled lavamees, koristaja, turundaja ja näitleja.» Väikese pausi järel lisab ta: «Olen nii palju mõelnud: kas peabki kõik nii raskelt tulema? Muudkui pressid, pressid, pressid …»

Kuna teater oli Helena Kesoneni ikkagi neelanud, sõitis 26aastane naine 2013. aastal uuesti Viljandisse, et proovida kultuuriakadeemiasse sisse saada. «Töötasin siis Tartus noortekeskuses ja mulle see töö üldse ei meeldinud. Mõtlesin, et proovin. Kaotada polnud midagi.»

Harrastusteatri juhi ja lavastaja erialale kandideerinud Kesonen lõpetas akadeemia 2017. aastal, saades viimaks kätte ka näitleja tunnistuse. Kaks aastat tagasi tõi ta Piusa liivakarjääris lavale oma diplomilavastuse, setoteemalise «Inemise igä», mille eest sai hindeks A.

Õpetaja kohutav amet

Värske lavastajana siirdus ta mullu sügisel draamaõpetajana tööle Tallinnasse Peetri kooli, kuid pidas seal vastu täpselt kolm kuud. «Sellest ajast peale ma väga austan õpetajaid,» räägib Kesonen. «Varem ma ei saanud aru, kui raske see töö on.»

Pealinnas suletuks jäänud uksed avanesid Kesonenile aga selle aasta alguses kodulinnas Võrus. «Maagilisel kombel on Uma Pido mul sellel aastal juba kolmas töö,» räägib ta. Veebruaris lavastas ta EV100 vastuvõtu Võru Kandles ning Stedingu majas näidendi «Maks ja Moorits».

Uma Peo järel keskendub ta Setomaal Treski küünis augustis lavale toodavale lavastusele «Vanahunt», mis on lugu seto jutuvestja Feodor Vanahundi maailmast.

«Olen jaanuarist saadik Võrus olnud. Ma olen siin nii õnnelik,» tunnistab kodukohta naasnud Kesonen. «Loodan Lõuna-Eestis asju edasi teha.»

Läbi raskuste on Helena Kesonen leidnud oma tee teatrisse ja tagasitee Võrumaale, kus loodab teatrielule uut hingamist anda.
Läbi raskuste on Helena Kesonen leidnud oma tee teatrisse ja tagasitee Võrumaale, kus loodab teatrielule uut hingamist anda. Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees
Märksõnad
Tagasi üles