12kordne vanaema: kõndida on valus, aga tantsida saan küll

Sten Sang
, sten.sang@lounapostimees.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanaema Lea Korbunile pakub tema Lossikülas asuvas elamises seltsi pirakat kasvu koerapreili Bella.
Vanaema Lea Korbunile pakub tema Lossikülas asuvas elamises seltsi pirakat kasvu koerapreili Bella. Foto: Sten Sang

Sangaste lähedal Kullamäe talus elab väärikas kuldpulmapaar Lea ja Ilmar Korbun. Lea vaaritab angervaksast imemaitsvat siirupit ja õuel vantsib perenaise sabas pea sajakilone koerapreili Bella. Kogu seda maaelu idülli sõitsin vaatama koos kirjanik Pamela Maraniga, kel käsil 100 vanaema lugude talletamine raamatukaante vahele.

Seikleme koos kirjanikust kirjastajaga mööda Lossiküla maalilise vaatega kruusateid, kuni leiame õige hoovi. Väravas tervitab meid vanaema mis vanaema! Hele kampsun üll ja kelmikad silmad tema 77. eluringil sädemeid pildumas. Need silmad nägid juba paariaastaselt mõndagi, mida mudilane nägema ei peaks. Ometi on sõjalennukitelt langevad pommid ja mõisasaalis puruks pekstud portselanikildudega mängimine vorminud nüüdseks ühe vahva naisterahva.

Selle tõestuseks otsib Lea Korbun riiulist välja lapselapse pika essee, kus kõik memme voorused üles loetud. Enne tuppasaamist peame läbirääkimisi keskmise poni mõõtu Bellaga, kes hirmsasti paimaias ja harjunud omaniku läheduses varju otsima.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles