Kiri: Maarahva esimene alusväärtus on usk Jumalasse

Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja / Scanpix

Väärtus on eetikas ja filosoofias püsiv hinnang, mis mingile kujundile on antud või selle juurde muul viisil kuulub. See on alati midagi idealistlikku, mille poole end hoida. Samuti on väärtus midagi, mis antakse edasi vanemalt lastele ning see püsib väärtuslikuna sajandeid. Esimene alusväärtus, mis Maarjamaa inimestel hoida, on usk Jumalasse.

Erinevalt kommunistlikust ideoloogiast, mille eesmärk oli rahvaste hävitamine, pani ristiusu levik alguse eurooplaste rahvuslikule iseteadvusele. Paljud teadused, näiteks astronoomia, matemaatika, arstiteadus, täienesid Araabia mõjul väga palju. Araabia numbrisüsteem võeti ristisõdade ajal üldisele kasutusele ning arenema hakkas ka rahvuskeelne kirjandus.

Jutt, nagu oleks ristiusk toodud Maarjamaale tule ja mõõgaga, on demagoogia, mis on kinnistunud keskealiste inimeste mällu. Ühtegi usku ei saa inimestesse vägisi istutada, vaid inimene saab selle vaid vabatahtlikult omaks võtta. Tooksin võrdluseks vägistaja, kes tarvitab naise kallal seksuaalset vägivalda, ent mõistagi ei hakka kannatanu vägistajat armastama.

Martin Lutheri algatatud usureformatsioon ei püüdnud luua uut usku, vaid tulla tagasi piibli algtõeni. Pidagem meeles, et piibel jaguneb kaheks raamatuks, mille teine osa ehk uus testament räägib lunastaja Kristuse tegudest ning tema ülestõusmisest.

Eestis sai luterlus tuntuks tänu sellele, et meil valitses siin Rootsi kuningavõim. Ajaloo usutavatest allikatest teame, et Rootsi aja orjapõli oli maarahvale kõige leebem orjapõli. Ilmus ka esimene eestikeelne piibel, mis teatavasti oli lastele üks esimesi raamatuid, mille nad kätte võtsid. Võib-olla kõlab see lihtsalt, kuid minu jaoks on Martin Luther mitte ainult Eesti, vaid ka kogu läänemaailma rahvusluse isa.

Ma ei usu Jumalat kui ühte kindlat abstraktset olendit, vaid ma usun Jumalasse – või vähemalt olen võtnud selle omaks. Tunnen kümmet käsku ning tahaksin neid järgida. Ühest küljest toovad need mulle kaasa piirangud, kuid too piiratus annab mulle ka vabaduse. See on vabadus kontrollida oma keha ja vaimu ning tõusta aina kõrgemale.

Minu arvates võiks Maarjamaa rahvas omaks võtta evangeeliumi õpetuse, kuid see saab olla vaid vabatahtlik. Usu kasvatamine, nagu puu kasvatab oma juuri maasse, kasvatab meie rahvas sisemist sügavust, mille tulemusena oleksime ka järgmised sajandid oma maa peremehed.